Mart Helme: me nõuame piirivalve taastamist, kooseluseaduse tühistamist, igasugustest pagulaskvootidest loobumist, maksude alandamist

 (215)
EKRE kongress 2018
Mart HelmeFoto: Kristjan Järv

EKRE esimees Mart Helme pidas täna EKRE kongressil alljärgneva kõne.

Kallid erakonnakaaslased, head külalised,

Tahan alustada oma tänast kõnet tänusõnadega: ma tänan teid kõiki teie
töö ja pühendumise eest, teie usu eest meie üritusse, kõigi nende suurte
ja väikeste tegude kogusumma eest, mis on viinud meie erakonna tänaseks
Eesti poliitika kõrgliigasse.

Ma tahan rõhutada: kindralid, kelle selja taga pole ustavat ja
motiveeritud sõjaväge, jäävad ka parimate omaduste puhul lihtsalt
kindraliteks. Teie olete meie kindralitele selleks sõjaväeks olnud ja
tänu sellele oleme Eesti poliitikas kindlalt sisse võtnud auhinnalise
kolmanda koha.

Ent eksib see, kes arvab, et nüüd on aeg loorberitele puhkama jääda.
Kuigi me võime rääkida arvestatavatest saavutustest – näiteks sellest,
et kooseluseaduse rakendusakte pole tänu meie vastasseisule õnnestunud
läbi suruda, pole meil paraku õnnestunud kooseluseadust ka tühistada.
Veelgi enam. Me näeme, et võitlustanner on sellega seoses nihkunud
justiitsaktivismi väljale, kus kohtud võimude lahususe põhimõtet
jõhkralt jalgade alla tallates on kuulutanud kooseluseaduse kehtivaks
ning asunud seda rakendusaktide puudumisest hoolimata ellu viima.

Me ei saa sellega leppida. Ja eksivad need, kes arvavad, et on rahva üle
kavaldanud. Vastupidi, nad osundavad hoopis sellele, et
põhiseaduslikkuse tagamiseks vajab Eesti justiitsreformi, mis täielikult
välistaks stalinistliku telefoniõiguse, prokuratuuri poolse poliitiliste
tellimuste täitmise ja kohtunike ideoloogilise omavoli. Eestist peab
uuesti saama õigusriik. Vähe sellest: Eestist peab saama ka õiglane
riik.

Seotud lood:

Ei saa olla nii, et vasakliberaalset globalistlikku ideoloogiat ellu
viiv justiitsmaffia teeb mis tahab ja rahvas peab sellega vaikides
leppima. Ei pea. Ja lepi. Ning meie oleme selle leppimatuse
eestvõitlejad.

Ent meie saavutustest veel. Pole mingit kahtlust, et üksnes tänu meie
jõulisele vastuseisule – meenutan, et kogusime (õigemini: teie
kogusite!) immigratsiooni vastu ühtekokku 40 000 allkirja - on Eesti
praeguseks jäänud sisuliselt puutumata Aafrika ja Lähis-Ida päritolu
massiimmigratsioonist.
Tõsi, meilgi on pagulasi, aga enamik meie tänavatel liikuvatest selgelt
võõrpäritolu inimestest on siia saabunud juba kui Euroopa Liidu
liikmesriikide kodanikud, mitte kui pagulased. Seda põhjusel, et
teatavasti eksisteerib Euroopa Liidus (nagu omal ajal Nõukogude
Liiduski) tööjõu, kapitali ja teenuste vaba liikumine. Olukorras, kus
Eestil sisuliselt puudub piirikontroll, meie lähemad naaberriigid Soome
ja Rootsi on immigrantidest aga üle ujutanud, pole ime, et mingi osa
nendest leiab paarikümne eurose laevapileti abil tee ka meile.

Teeme siit taas ühe järelduse: piirivalve kui omaette organisatsioon on
vaja taastada ja Eesti piirid kindla kontrolli alla võtta. Vastasel
korral ei julge mina küll mürki võtta, et varem või hiljem meilgi autod
inimeste hulka sõitma ei hakka või mõni „Allahu akbar!“ kisendav tüüp
mõnel lapsevankriga jalutaval noorel emal kõri läbi ei lõika.
Šariaadiseaduste ja islamistlike kuritegelike rühmituste omavaheliste
arveteklaarimiste jõudmisest Malmöst Tallinna tänavatele kõnelemata.

Oma viimaste aastate saavutuste kontosse võime kindlasti kanda ka
vasakliberaalse ideoloogia kui uusorjanduslikule käskude ja keeldude
ühiskonnale tee sillutamise ideoloogialt selle võltsmaski maha
kiskumist. Humanismi, inimõigusi ja nn euroopalikke väärtusi
kattevarjuna kasutades püüab see ideoloogia tegelikult inimesi allutada
ideoloogilisele diktatuurile, tallates selleks eelkõige jalge alla
riikide suveräänsuse, rahvuste enesemääramise, rahvuskultuurid,
kristliku moraali ja usuvabaduse laiemalt ning traditsioonilised ja
aastatuhandeid ühiskondades jätkusuutlikkust ning tasakaalu taganud
perekondlikud vahekorrad ja looduse – või kui soovite, siis Jumala -
poolt määratud sooidentiteedid ja -rollid.

Loe veel

Vahend, mis selle tagama peab, on igasuguse teisitimõtlemise kuulutamine
vihakuriteoks. Euroopas on juba riike – kaasa arvatud meie põhjanaaber
Soome – kus minu tänast kõnetki võib käsitleda vihakuriteona ning mind
selle eest kriminaalkorras karistada. Nii kaugele on siis tänaseks
Euroopa Liidu viljastavates tingimustes jõutud arvamusvabaduse ja
demokraatliku riigikorraldusega.
Loomulikult ei saa ükski terve mõistusega inimene taolise olukorraga
leppida. Ei lepi ka meie. Sest erinevalt Euroopa viie vaesema riigi
hulka langenud Eesti tavakodanikest saame me suurepäraselt aru, kuidas
meie vabadusi meilt samm-sammult ära võtta tahetakse. Täna
kooseluseadus, homme vihakõne, ülehomme sooneutraalsus, seejärel
rahvusest rääkimise keelamine jne, jne, kuni olemegi Orwelli sigade
vabariigis.

Tegelikult jõuame selle tõdemusega järgmise olulise teemani, milleks on
tõejärgsus. Jah, me elame tõejärgses ühiskonnas, aga mitte selles
tähenduses, mille on nimetatud asjaolule andnud ametlik, peavoolu
meedias korrutatav käsitlus, vaid vastupidises tähenduses.

On ju tõejärgseks nimetanud meie ajastu just need, kelledel on vaja oma
tõeväänamist varjata. Et peita asjaolu, et sisuliselt kogu tänapäeva
peavoolumeedia tegeleb üksnes ja ainult vasakliberaalse poliitilise
propagandaga, on asutud üha jõulisemalt ründama selle vastu
protesteerivat alternatiiv- ja sotsiaalmeediat. Viimane tegelevatki
väidetavalt tõejärgsusega. See ei vasta tõele. Sisuliselt kasutab
peavool vana trikki, kus varas karjub: võtke varas kinni! Just
alternatiivmeedia on tänaseks kujunenud tegelikuks tõekuulutajaks ning
oma propagandamonopolis siiani kindel olnud peavoolumeedia on tõsiselt
hädas, sest just tõejärgseks sõimatava alternatiiv- ning sotsiaalmeedia
teeneks võime lugeda, et Euroopas saavad üha enam tuult tiibadesse oma
rahvaste ja rahvusriikide eest tegelikult seisvad poliitilised jõud.
Tõde on tõde. Tõde on objektiivne ja ei muutu ebatõeks ka siis, kui see
kuulutatakse tõejärgseks või seda püütakse moonutatult inimestele pähe
määrida. Ja vale koorub tõe pinnalt maha alati, ükskõik kui palju
selleks aega kulub või kui palju selle väänamisega kahju on tehtud.

Tõejärgsuse kuulutajatel tasub meeles pidada John F. Kennedy ütlust:
„Võib kogu aeg petta ühte inimest ja mõnda aega petta kõiki inimesi. Aga
pole võimalik kogu aeg petta kõiki inimesi.”
Ma usun, et meie kõik siin, aga samuti meie toetajad üle kogu Eesti, on
selle läbi hammustanud: tõde ei põle tuleski. Ja me ei soovi, et ühel
päeval kvalifitseerub propagandaks isegi ilmateade. Vanemad inimesed ehk
mäletavad ju: „Prosla zima, stupila leto, spasibo partiju za eto!”

Siinkohal tahan juhtida tähelepanu sellele, et võitluses vasakliberaalse
ajupesuga ei ole me lihtsalt pealtvaatajad. Oleme teinud tõsiseid
pingutusi, et meil oleks ka oma sõnumikandjad. Kõik te olete muidugi
meie ajalehe Konservatiivide Vaba Sõna lugejad, aga me oleme edukalt
suutnud sisutihedust tõsta ka oma Uute Uudiste portaalis ning
loomulikult on üha menukamaks kujunenud meie Ring FM-is ja Tre Raadios
edastatav jutusaade „Räägime Asjast“.

Julgen väita, et paljuski on just meie oma meedia teeneks see, et meie
konkurendid konservatiivsel tiival – IRL ja Vabaerakond – on toetuses
järjest allapoole vajunud ega ületaks valimistel enam viie protsendi
künnist. Rahvas lihtsalt mõistab: nendest pole asja. Eriti olukorras,
kus maailm on liimist lahti ja nii meie rahvuse kui meie riigi püsimine
taas ohus. Rahvas on näinud ja kogenud: IRL võib küll teha suuri sõnu ja
võtta teatraalseid poose, aga kui võitluseks läheb, poevad nad põõsasse
ja annavad alla. Vabaerakonnast pole aga tänaseks sisuliselt mõtet enam
üldse rääkida.

Seepärast tahan siinkohal teha üleskutse: kõik need head inimesed, kes
te kas harjumusest või mingil muul põhjusel ikka veel toetate IRL-i või
Vabaerakonda, nähes neis konservatiivseid või rahvuslikke erakondi,
langetage pragmaatiline ja Eesti seisukohast ainuõige otsus, andke oma
toetus Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Tänaseks on ju selge, et
rahvuskonservatiivsel tiival oleme meie ainus arvestatav jõud. Meid
toetades aitate te meie erakonnal ületada kahekümne protsendilise
toetuse taseme ja tõusta positsioonile, kus me muutume Eesti poliitikas
kahe liberaalse erakonna – Reformierakonna ja Keskerakonna – suhtes
tõeliseks, mitte kartellipoliitilist mängu etendatavaks alternatiiviks.
Meie läbi saate te ka ise teostada sellist ühiskonda, mis kõige enam
vastab teie sügaval südames peituvatele rahvuslikele tunnetele, aadetele
ja instinktidele.

Tahan rõhutada: kõigist teist, head Eesti inimesed – ja teist hoopis
enam kui meist –, sõltub järgmistel valimistel, kas Eesti läheb tagasi
reformierakondliku ja Eesti suveräänsust sisuliselt mitte millekski
pidava peenhäälestuse juurde või jätkab keskerakondliku ja venemeelse
populismiga. Majandusküsimusi ja inimeste soove ning unistusi
alahindamata palun ma siinkohal siiski kõigil, nii puudust kannatavatel
pensionäridel, palgavaesuses elavatel tööinimestel, senti saagivatel
üksikvanematel kui ka tööjõunappuse üle kurtvatel ettevõtjatel mõista:
täna, nagu kolmkümmend aastat tagasi, oleme jõudnud punkti, kus
otsustatakse selle üle, kas Eesti jääb meie ühiseks rahvuskoduks, kas
meie maksupoliitika annab võimaluse normaalset ettevõtlust jätkata, kas
meie tervishoid jääb solidaarseks ja kõigile kättesaadavaks, kas meie
koolid ja ülikoolid lähevad tasapisi üle inglise ja vene keelele või
jääb meie haridus eestikeelseks, kas palgavaesusest väsinud eestlased
pihustuvad maailma mööda laiali ja asenduvad siin ukrainlaste ja
venelastega või suudame me ise hoida ja edasi ehitada oma rahvusriiki.
Praegu peame otsustama, kas viiekümne aasta pärast on meie kodumaast
järel üksnes Estonia nimeline europrovints, Vene Föderatsiooni krai või
siis suveräänne rahvusriik Eesti.

Esimene variant – kogu maailmast kokku uhutud rahvaga europrovints on
variant, millega nõustuvad nii reformierakondlased kui ka IRL ja
Vabaerakond. Teine variant – Vene Föderatsiooni krai või oblast – on
täiesti meeltmööda Keskerakonnale, kelle valijatest juba praegu
moodustavad enam kui kaheksakümmend protsenti venelased. Kolmandat
varianti – suveräänset rahvusriiki on võimeline ja tahteline teostama
ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond koos eesti rahvaga.

Tegelikult on lausa hämmastav, et niisugune keskne mõiste nagu riigi ja
rahvuse suveräänsus on Eesti tänasest poliitilisest leksikast
praktiliselt kadunud ja kui meie teema jutuks võtame, suhtutakse
sellesse nagu mingisse 19. sajandi anakronismi. Ehk – kui osundada
sotside juhti Jevgeni Ossinovskit – rahvusriiklus on ohtlik
üheksateistkümnenda sajandi düstoopia. Me paraku ei jaga seda üleolevat
ja rumalat seisukohta. Me oleme veendunud, et üksnes rahvusriiklus tagab
eestlastele säilimise ja keelelise ning kultuurilise identiteedi.

Siinkohal veel üks märgilise tähtsusega tähelepanek. Nädal tagasi toimus
Reformierakonna suurkogu, kus värske esinaine Kaja Kallas rääkis küll
patriotismist, aga mitte sõnagi rahvuslikkusest või rahvuslusest.
Eestlastena oleme harjunud, et patriotism võrdub rahvuslus. Euroopa
Liidus see nii siiski ei ole. Dekadentlikus vanas Euroopas tähendab
patriotism mitte pühendumust oma rahvusriigile ja rahvuskultuurile, vaid
nn euroopalikele väärtustele. Viimased näevad ette aga rahvusriikide
tasalülitamist ja rahvuskultuuride nivelleerimist.

Head kuulajad,

te võite nüüd küsida, kas ma ei pühenda rahvusküsimusele mitte liiga
suurt tähelepanu. Kas poleks olulisem rääkida majandusest, tervishoiust,
regionaalpoliitikast? Tahan siiski alla kriipsutada, et jõukas elu on
võimalik paljudes paikades, alates põhjanaaber Soomest ja lõpetades meie
suure liitlase USA-ga. Meie rahvuskodu, meie keele ja kultuuri häll ja
tulevik on aga võimalikud vaid siin, Eestis. Ja seda üksnes olukorras,
kus me säilitame oma riigi üle suveräänse poliitilise kontrolli ning kus
me säilitame ka eestlaste protsentuaalse ülekaalu rahvastikus. Mõlemad
on praegu ohus ja ma ei näe Eestis ühtegi teist poliitilist jõudu, kes
seda ohtu täiel määral teadvustaks, sellest avalikult räägiks ja nende
ohtude vastu mobiliseeruks.

Kui sügavale on juba juurdunud allaandmise ja Eesti võõrastele
loovutamise meeleolud, illustreerib muide kujukalt Õhtulehes ilmunud
Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere artikkel, kus ta manab
lugeja ette apokalüptilise pildi kliima soojenemise tagajärjel liikuma
hakkavatest massidest ja lubab kergekäeliselt, et Eesti peaks sajandi
keskpaigaks vastu võtma miljon põgenikku kolmandast maailmast. Ehk siis
Eesti 2.0, nagu seda propageeris mõni aeg tagasi IRL-i tollane esimees
Margus Tsahkna ja mida praegune IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder
nimetab avatud rahvusluseks.

Soomere külalislahkus on, muide, piiritu. Siinkohal tsitaat, et mitte
jätta pahatahtliku norimise muljet. Niisiis: „Eestisse lisanduv miljon
mahub tühjenenud ääremaadele. Meile jääksid võtmeväärtused ehk Harjumaa
(kus me siis peamiselt elame), Tartu (kus hakatakse tselluloosivabrikut
uuele tehnoloogiale ümber seadistama), Virumaa oma põlevkivi ja
fosforiidiga, kindlasti Pärnu (sest kes siis mere eest põgenejatest
sinna tahaks) ja suurem jagu saari. Samuti Pühajärve ümbrus, natuke
Setumaad ja Paganamaa, et säiliks ka komberuumi äärmused ja piir
Lätiga.”

Seda juttu lugedes ei oska nutta ega naerda. Saab vaid tõdeda, et
tegemist on järjekordse vabamüürliku propagandaüllitisega, sest kui
Soomere eespool manitseb, et me ei saa kliimamuutuste eest põgenejaid
jätta oma kodumaadele üksteist lõpututes kodusõdades maha tapma, siis
missugune tema teaduslikest analüüsidest ütleb, et neid konflikte ei
võeta meie juurde kaasa või et siin ei teki uued konfliktid juba ees
olevate etniliste rühmade ja põliselanikega. Mis seda takistab? Kas
selleks ajaks vastu võetud vihakuritegude seadus? Või see, et eestlased
on viie vaesema riigi asemel otsustanud kolida viide rikkamasse riiki?
Räägime asjadest aga õigete nimedega – Tarmo Soomere utopistlik humanism
kõlab sõna otseses mõttes oma rahva ja riigi reetmisena. Meie väike
unikaalne rahvas ei suuda iialgi kogu maailma nende hädades aidata ega
seda maailma otse hoida. Me oleme jõudnud olukorda, kus meie
ressurssidest jätkub vaid oma rahva eest seismiseks ja oma rahva
aitamiseks. Ja see ongi praegu, 21. sajandil, meie ainus ülesanne.

Ent mõelgem pisut ka numbrites. Kui meie rahvastikuprognoosid väidavad,
et eestlaste arv kahaneb sajandi keskpaigaks umbes 860 000 peale ja
kolmandast maailmast saabub siia miljon võõrast, oleme me siin juba
ainuüksi selle fakti tõttu vähemus. Ent meil tuleb pildile lisada veel
ka slaavi päritolu rahvastiku osa. Kui sisseränne Venemaalt, Ukrainast
ja Valgevenest jätkub samas tempos kui viimastel aastatel, on slaavi
päritolu rahvastik kasvanud suurusjärk paarisaja tuhande inimese võrra
ehk umbes poole miljonini. Seega moodustavad kaks kolmandikku
rahvastikust mitte-eestlased. Ja see kõik leiab aset meie endi üle kõige
mingeid müstilisi euroopalikke väärtusi üle kõige hindava valitsuse
juhtimisel ja heakskiidul!

Tänan, ei! Mitte see ei ole meie riigi mõte ja mitte see ei ole meie,
eestlaste, unistus ja eesmärk.
Siit jõuame aga tagasi päevapoliitikasse.

Oleme juba sisenenud valimiskampaaniasse. Peavoolumeedia ja
kartellierakonnad püüavad meid veenda, nagu kujuneks valimiskampaaniast
duell Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Sotsid, IRL ja Vabaerakond
on selles heitluses autsaideritena juba maha kantud ja meist räägitakse
üksnes kui vältimatust partnerist, kellega võitja peab valitsust hakkama
moodustama.

Selles mõttekäigus on mitu viga. Esiteks ei kavatse me olla kellelegi
võtta või jätta mugavuspartner. Meil on oma programm, meil on oma
missioon ja erinevalt meie peakonkurentidest liberaalsel tiival oskame
me ka läbirääkimisi pidada. Loomulikult on meie eesmärgiks valitsusse
minna ja oma poliitikaid ellu viima hakata, aga me ei kavatse seda teha
iga hinna eest. Meil on oma hind, krõbe hind. Selle hinna dikteerib
meile ülimaks väärtuseks olev eesti rahvas.

Me nõuame piirivalve taastamist, kooseluseaduse tühistamist,
igasugustest pagulaskvootidest loobumist, maksude alandamist,
tervishoiusüsteemi ümberkorraldamist nii, et see oleks tõeliselt
solidaarne, tagasirändeagentuuri loomist, et ukrainlaste asemel teeksid
Eestis normaalse palga eest tööd siit lahkunud eestlased, riiklike
kodulaenugarantiide andmist noortele peredele kodu soetamiseks, nelja
aasta jooksul Tallinn-Ikla ja Tallinn-Tartu maanteede neljarealiseks
ehitamist, justiitsreformi õigusriigi ja õigluse taastamiseks,
presidendi otsevalimise sisseseadmist, rahvaalgatuse taastamist,
deregulatsiooni ja arulagedatest eurodirektiividest loobumist,
suveräänset välispoliitikat ja lõdva sisserände peatamist endise
Nõukogude Liidu aladelt.

Me anname endale aru, et euro- ja venemeelsed ei taha meile tegelikult
midagi loetletust anda. Peame seepärast tegema ennastületavaid
pingutusi, et meie eesmärgid ja sõnumid jõuaksid iga viimase kui
valijani ja et me suudaksime neid veenda oma pühendumises neile. Meie
ühiste pingutuste edust sõltub, kas Eestis jätkuvad ka järgmise nelja
aasta jooksul reformierakondlikud peenhäälestused või keskerakondlikud
populistlikud eksperimendid.

Tegelikult, kui olla täiesti aus, ei pea ma meie eesmärgiks mitte
valimistel paremuselt kolmanda tulemuse tegemist, vaid nende valimiste
võitmist. Kuulake tähelepanelikult: meie peame olema need, kes
dikteerivad uue valitsuse agenda, veavad Eesti seisakust välja,
taastavad riikliku suveräänsuse ning viivad uuesti ausse tõeliselt
demokraatliku vaba ühiskondlikku diskussiooni austava pluralismi.

Me suudame seda, kui me kõik üheskoos selle nimel pingutame. Me suudame
seda, kui me oma sõnumitega inimeste südametesse jõuame. Me suudame
seda, kui me inimesi veename, et erinevalt Reformi- ja Keskerakonnast ei
paku me neile mitte järjekordseid virvatulesid, vaid tõde ja reaalseid
lahendusi.

Me näeme ju, kuidas vale lühikesed jalad juba nõtkuvad. Nn liberaalsete
väärtuste pettus paljastub iga päevaga üha selgemalt. Võrdsus, mida
nende väärtuste sildi all pakutakse, on enesehävituslik, sest seal, kus
on võrdsus, ei ole enam vabadust. Meie reliikvia on aga vabadus, sest
üksnes vabadus annab meile võimaluse teostada ennast nii indiviidide kui
rahvusena.

Seepärast, kallid erakonnakaaslased, otsige ja leidke meile meie suure
missiooni teostamiseks toetust nii maa alt kui maa pealt, nii omade kui
võõraste, nii sõprade kui vaenlaste hulgast.

Ja aidaku teid selles Jumal!
Eesti eest! Õiglase Eesti eest!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare