VIDEO | Kui auto nimes on “maastur”, ei tähenda see, et pead kaelani mudasse ronima

 (113)

Kuigi talv on taandumas ja kevade märgid õhus, ei tähenda see, et rasked teeolud möödas on: jääroopad, põhjatud kruusateed, löökaugud, sulalumevallid - see kõik on veel mitmeid nädalaid autojuhile nuhtluseks. Suur osa meist sõidab esiveoliste maasturit meenutavate autodega, mille roolis olles tasuks teada praeguste teeoludega sobivaid sõiduvõtteid.

Kõige populaarsemad sõiduautod praegusel hetkel on esiveolised linnamaasturid ning nende valik laieneb järjest. Maasturilaadsete soosingut pole keeruline mõista - kõrgem istumisasend on mugav ja tagab parema väljavaate. Kõrgem kliirens ja mahukam sõitjateruum lisavad praktilisust. Aga kus on esiveolise džiibilaadse piir maastikul?

Kevadisi teeolusid tuleb läbida mõistusega

Panime Alesti karjääris esiveolised linnamaasturid proovile tingimustes, kuhu enamus sarnaste autode juhte oma masinaid vabatahtlikult ei viiks. Ent sulalund, sügavaid roopaid, poolemeetrist vedelat muda, veelompe ja vahelduvat kuumaastikku kohtab kevade lähenedes mitmel pool asfaldist eemal päris kindlasti.

Sattudes sellisele teele, tuleks meeles pidada, et kõiki asju saab teha kahte moodi - ogaralt ja mõistusega. Pole eriline kunst ega oskus hooga, autodetailide ragisedes, silda paigast ajades või sootuks rehvi lõhkudes jõuda teispoole mülgast või venitada mistahes veoskeemiga auto üles kõrgest ja libedast mäest. Kui ei õnnestu, siis tuleb minna tagasi ja võtta rohkem hoogu.

Seotud lood:

Kõik mäletame ju “Kevade” filmist tuttavat “mis kinni ei jää, saab kinni löödud”. Või nagu Jeremy Clarkson olukordi “lahendab” ja keerulise olukorra veelgi täbaramaks muudab - rohkem gaasi! Siin ei olegi midagi keerulist, ei midagi oskusi nõudvat, ainult siruta jalga ja ära mõtle kaugemale ette.

Kunst on hoopis täbar olukord lahendada elegantselt, stoilise rahuga. Nii, et terveks jääb nii tehnika kui ka inimressurss.

Läbivuse loob kliirens

Nii proovisõidupäev Alestis kui ka mitmed varasemad sõidutestid kinnitavad, et tegelikult on nelikvedu linnamaasturil tavalise inimese jaoks rohkem elustiili lisa. Arusaadavalt ei puuduta see maastikusõiduharrastajad ja maastureid vaid sõiduautosid ja nende tavakasutust.

Enamuse ajast saab vähimagi kõhkluseta hakkama ka autoga, mis ainult esirataste toel edasi rühib. Seda nii linnas, maanteel kui ka kõvakattega teedelt maha keerates. Selles mõttes on “maasturilaadne” igati õigustatud termin esiveolise kõrgendatud auto kohta.

Linnamaasturi põhja kõrgus maapinnast on suurem ja kliirens on just see näitaja, mis autol väljaspool teid või muidu täbarates oludes edasi liikuda aitab - kui põhjaalune madalaim koht haagib mätta või kivi taha, siis ei ole lõppkokkuvõttes vahet, kas veavad neli või kaks ratast. Maa võidab ja maastik võidutseb.

LOE LISAKS:

See ehk ongi peamine põhjus, miks esiveolised linnamaasturid on nii populaarsed? Kaine mõistus dikteerib valikuid ja selle järgi pole nelikvedu ju tegelikult vaja - tavalistes oludes, tavalistel teedel, tavalistel kiirustel. Piisab sellest, et rehvid on korralikud ning kõhualune on maast kõrgemal.

Kõrgest kliirensist ehk linnamaasturi retsepti põhiosast piisab selleks, et isegi täbarates oludes üsna rahulikult ja autot lõhkumata ette võetud teekond ka lõpule viia. Seda näeb ka meie videost, kus autod, millega sõideti, on esiveolised ent evivad tavalisest nutikamat elektroonilist sõiduabi.

Kui autot ei taha lõhkuda, siis maastikul usalda veojõukontrolli

Esimene reegel tervena ja terve autoga sihtkohta jõudmiseks on hinnata eesootavaid teeolusid. Tavaline sõiduauto ega isegi mitte linnamaastur ei ole mõeldud selleks, et nendega iga hinna eest mööda esimest ettejuhtuvat metsasihti Vooremaa sügavustesse uitada. Sest mis mõtet on iga hinna eest maastikuvallutamisel kui auto pärast seda suuremat sorti remonti vajab.

Kui teeolud hinnatud ning ees seisavad raskused, on see koht, kus tuleb ohjad üle anda autole ja selle elektroonikale - sest nii jääb auto ilmselt lõhkumata! Veojõukontroll on juhi sõber juhul, kui olud on täbarad, nende hindamine keeruline ja peamine eesmärk on ikkagi hea tervise juures autoga koju tagasi ka jõuda.

Veojõukontroll pidurdab hoo maha, kui teeolud karmiks kisuvad. Kui auto edasiliikumine raskel pinnasel - olgu selleks või pehmeks muutunud kruusatee ühel kevadisel pühapäeval Soomaa Rahvuspargis - peatub, siis on see kõige selgem vihje tuldud teed mööda tagasi pöörata.

Toore jõuga ja suure hooga saab muidugi edasi, aga sellega kaasneb risk auto lõhkuda või uputada või ka ise hätta jääda. Märjad ja mudased rõivad, nahavahele pugenud külmatunne ei ole selles olukorras ihaldatumad kaaslased.

Tehnoloogia muutub järjest nutikamaks

Mitmed esiveolised linnamaasturid, näiteks PSA grupi toodetud, evivad tavalisest nutikamat kaapeväldikut ja stabiilsuskontrolli (ESP). Kui tavaline “keskmine” stabiilsuskontroll tegeleb lihtsalt läbi libiseva ratta pidurdamisega, siis PSA süsteemi on programmeeritud erinevad käitumised.

Linnamaasturi jaoks on tavaline ESP toimimine tõesti natuke liiga ettevaatlik ja natukene võiks ju piiri nihutada. Sõitmiseks lumes, liivas, poris või asfaltil on olemas optimaalseim režiim. Näiteks võib lumes suurema läbivuse saavutamiseks olla vajalik teatud ulatuses kaapimine, et lahtine lumi ratta alt ära kaevuks.

Kuigi rehvi pidamine on tavaliselt kõige parem just hetk enne seda, kui algab libisemine, on näiteks porisel pinnasel vaja ratast aegajalt korraks nii palju ringi kaapima lasta, et rehvimuster saaks porist tühjaks loobitud ja nii edasi. Just sellised väikesed tarkused on programmeeritud uuemate linnamaasturite ajudesse ning vastavalt oludele või pöördnupu asendile auto neid tarkusi ka rakendab.

Imesid ei maksa esiveolisest oodata

Tavaline madalapõhjaline sõiduauto võib sisselülitatud kaapeväldikuga lootusetult kõhuli kinni jääda isegi märjal heinamaal. Naljahambad ütlevad, et tavalise sõiduautoga on kõige lühem maa abi järele kõndida - mida kaugemal kinni jääd, seda pikem on tee traktorini.

Linnamaasturilt kõrgema kliirensi eelise ära võtmiseks peab “maastik” juba rohkem pingutama. Auto liigub edasi seni, kuni põhi vastu maad ei puuduta ning vedava silla rehvide all on tugev pinnas. Enamus metsavaheteid, lompe jms on sellisele autole jõukohased.

Nelikvedu viib nii madala auto kui ka linnamaasturi veel kaugemale, aga kui põhi vastu maad käib, siis tuleb arvestada sellega, et kivi, juurikas või ka kõvem mätas võib põhja all palju pahandust teha.

Kokkuvõtteks

Erinevate abisüsteemide toel võib alistada veelgi raskemaid teeolusid. Ainult et kas see on iga hinna eest vajalik? Kas esiveoline linnamaastur peab ikka sooritama nagu maastur, mis sest, et nimetuses on maastikule viitav seos?

Mistahes pinnasel liigeldes tuleb vaadata ette ning hinnata eesootavaid olusid. Alati ei ole autoga mõistlik ega võimalik edasi liikuda ning ees ootavate kevadiste suladega võib piir vastu tulla varem, kui sa oodata oskad.

Metsateed, põlluteed ning isegi vähem sõidetavad kruusateed võivad olla väga pehmed ja mudased. Mööda neid sõites lisandub veel üks mõistuse mõõde: sina liigud siin võib-olla korra, aga siitkandi elanike jaoks on tee korrasolek elulise tähtsusega. Seega ole mõistlik, arvesta kaasliiklejatega, edene aeglaselt ning usalda esiveolise auto abisid, mis raskel teel liiklemist lihtsustavad, näiteks hoides kaapeväldikut sisselülitatuna.

Kui auto keerulisest kohast läbi ei saa, aitab tõenäoliselt mõtestatud tagurdamine, et tagasi kõvale pinnasele pääseda. Kuigi, kuidas sa ikkagi kaelani sellise jama sisse üldse sattusid?

LOE LISAKS:

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.