VIDEO | Kuidas sõita libedaga, roopas teel ja lumesajus

 (34)

Talve selgroog on murtud ning juhid talvistel teedel sõitmisega harjunud. Just seetõttu on parim aeg meelde tuletada, et ka kogenud juhti võivad libedaga või lumesajus tabada ootamatused ning parem on nendeks valmis olla.

Talvise liiklemise peamine märgusõna on ootamatused: kui oskad olla üllatusteks valmis, saad tõenäoliselt turvaliselt ka sõidetud. Ehkki ka muul ajal aastast tuleb ootamatusi liikluses sagedasti ette, on seal tänu paremale nähtavusele ja teeoludele juhil rohkem aega reageerida ja ohtu vältivaid manöövreid teha.

Möödapõige ja hädapidurdus on kaks peamist vältimise manöövrit, mis libedal teel ei pruugi olla võimalikud, isegi kui auto on tehniliselt korras ja sel on all tuttuued talverehvid.

Üllatavad “äärekivid” teel

Metsloomad liiguvad nii suvel kui talvel ja kaasliiklejad teevad rumalaid manöövreid igal aastaajal. Talv toob teedele aga ammendava väljapaneku kõigest sellest, mis võib liikluses ohtlik olla.

Ilus valge lumi on üllatavalt hea haarduvusega, kui rehvid on korralikud. Kuid see pole põhjus kiirust tõsta, sest lume all võib varitseda viimasest sulailmast tekkinud jäine serv. See on nii mõõtudelt kui mõjult auto juhitavusele võrreldav äärekiviga.

Seotud lood:

Konarus ei ole koht, kus teehooldust kiruda, tegemist on meie kliimavöötmes paratamatusega. Ilmaolud on muutlikud ja see omakorda on otseses seoses teeoludega. Lumesadu teeb teed lumiseks, pakasega vahelduv sulailm tekitab jääd ning teehooldus ei saa, ei tohi ja ei peagi olema selline, et kõik teed oleksid puhas asfalt.

Pigem tuleb seda kõike vaadelda meie laiuskraadi eripärana ning võimalusena sõita ka teisiti kui vaid mööda kuiva asfalti, ja talvega arvestada. Lahendus on õige sõidukiiruse valik. Kiirus maha, pikivahe suureks ja liigutused rahulikuks - need kolm on põhitõed, mida järgides on talvel liiklemine palju turvalisem.

Õige sõidukiirus on A ja O

Sõidukiirus tuleb maha võtta selleks, et peatumisteekond oleks lühem. Rusikareegel ütleb, et vähendades sõidukiirust veerandi võrra, väheneb peatumisteekond poole võrra. See kehtib nii suvel kui talvel, kuid talvistel teedel on peatumisteekonna numbrid meetrites kordi pikemad kui suvel.

Kui kaasliikleja teeb mõne rumaluse või teel on takistus, on kiiruse vähendamine iga juhi esimene refleks. Kuna talvel varitsevad ohud ja ootamatused sõna otseses mõttes igal pool, on mõistlik kiirus koguaeg pigem väiksem hoida.

Väiksem sõidukiirus annab ühtlasi rehvidele rohkem haarduvust näiteks kurvides - väiksema kiirusega liigeldes väheneb oht külglibisemisse sattuda või alajuhitavas autos “roolis reisijaks” muutuda. Kuid ennekõike annab mõistlik sõidukiirus juhile võimaluse midagi ära teha olukorras, kus eelmainitud “äärekivi” auto saba kursilt kõrvale lükkab.

Õigesti valitud madalam sõidukiirus annab ka aega olukorda päästa, kui veokilt, bussilt või teiselt autolt on teele pudenenud suur jääkamakas, millele otsasõit võrdub suurele kivile otsasõiduga. Aeglasemalt sõitmine ei ole häbiasi. Piirkiirus on maksimaalne lubatud sõidukiirus, mis talvel ei pruugi olla turvaline isegi hästi hooldatud ja puhtal teel.

Möödasõit on möödasõitja asi, see ei ole kohustuslik manööver. Talvel peaks möödasõitu võimalusel igal juhul vältima, sest see on kõige ohtlikum manööver liikluses. Loomulikult tuleb siin mõelda liiklusviisakusele. Kui sinu turvaline kiirus on muust liiklusvoolust palju madalam - ja see on igati okei - siis lase kaasliiklejad oma selja taga aeg-ajalt mööda.

Pikivahe võib päästa päeva

Pikivahe on otseselt seotud sõidukiirusega, neist kahest eraldi rääkida ongi keeruline. Õige pikivahe annab (taas kord!) juhile aega reageerida ja manöövreid sooritada. Sõidukoolitustel õpetatakse, et auto kiirus tuleb hoida selline, et auto ees oleval vabal distantsil oleks võimalik auto turvaliselt peatada.

See tähendab seda, et kurvis ja lumetuisus tuleb võtta kiirus nii palju maha, et igal ajahetkel oleks auto ees peatumisteekonna jagu vaba ruumi. Sõites lumetuisus peab iga juht olema valmis selleks, et tema ees on mõni kaasliikleja teinud pirueti ja on teega risti.

Lumetuisus võib olla sahk, traktor või muu aeglasem liikleja. Või on juhtunud liiklusõnnetus ja autod seisavad. Või on keset teed jälle üks rattakoopast irdunud jääkamakas. Lumesadu ja lumetuisk ei ole see koht, kus sõita kellegi sabas, kuigi eessõitja tulesid majakana kasutada tundub mugav.

Esiteks tõuseb eessõitja sõidust õhku rohkem lund ja nähtavus on veelgi halvem ning teiseks ei ole libedal võimalik midagi ette võtta, kui mõni kurikuulus ootamatus ette satub ja näiteks eessõitja selle “maha magab.”

Rahulikud liigutused hoiavad libisemise ära

Talvel tuleb meeles pidada, et rohkem roolikeeramist ei aita autot paremini keerata ning rohkem gaasi ja rataste kaapima laskmist ei aita kuidagi kiiremini edasi. Mõõdukas libisemine on talvise liiklemise osa, sest teed ongi libedad. Kui auto aga natukene alajuhitav on või selle saba vibab, siis kõneleb see olude jaoks liiga suurest sõidukiirusest. Mõõdukas libisemine lõpeb ise ja auto jätkab soovitud suunas liikumist. Kui libisemisele aga reageerida järsu roolipööramisega või pidurdamisega, rääkimata gaasivajutusest, muutub olukord palju hullemaks. Jää rahulikuks!

Talvel ei ole kohta järskudele liigutustele, rapsimisele ja rooli üle keeramisele. Kui auto tahab kurvis minna otse ja rattad soovitud suunas välja keerata, jätkub sõit nagu kelguga - otse. Tihtipeale võib hoopiski rataste tagasi otsesuunas keeramine paremat efekti omada ja autot soovitud suunas juhtida.

Meeles tuleb pidada aga seda, et kui kiirust on liiga palju ja pikivahe ebapiisav, siis ei ole enam mingit vahet, kas liigutused on järsud või rahulikud - siis võtab juhtimise üle füüsika.

Need kuulsad pikiroopad

Suvel võib pikiroobastes tekkida vesiliug. Talvel tekivad roopad sõiduradade vahele ja auto rataste vahelisele alale. Autod kulutavad lumekatte sõidujäljest ära ja ongi tegemist roopaga.

Puhtamaks kulunud sõidujälg võib olla jääs ning näiteks pidurdamisel võib mõnikord võita väärtuslikke sentimeetreid, juhtides auto puhta sõidujälje kõrvale lume peale. Seda tohib teha ainult siis, kui lume ja puhta sõidujälje kõrguste erinevus ei ole suur.

Kui lumekiht on paks ja roobas sügav, tekib sama efekt, millest alguses juttu oli - nagu äärekivi oleks ees. Halva õnne korral hoiab serv auto nagu rööpas, veelgi halvema õnne korral ronivad näiteks esisilla rattad serva peale, aga tagasild jääb rööpasse ja auto viskab külje ette.

Enamasti aga on haarduvus puhtaks sõidetud sõidujälje kõrval lahtises lumes kehvem ja auto üle kontrolli kaotada on lihtsam. Just lahtine lumi sõidujälgede ja radade vahel teeb talvisest möödasõidust nii ohtliku.

Kolm sõidujälge

Eriti halb on olukord siis, kui tee on kitsam ja sellesse on kulunud kolm sõidujälge, millest keskmist kasutavad mõlemas suunas liikujad. Siis peab vastutulijast mööda mahtumiseks igal juhul sõidujäljest välja “ronima.”

Jällegi, kiirus maha nii palju kui võimalik ja auto väga rahuliku liigutusega lumeservale keerata. Kui sõiduk kohe ei keera ja mööda sissesõidetud roobast otse edasi libiseb, võib natukene rooliga juurde keerata.

Seda tehes tuleb arvestada, et kui ratas ühel hetkel roopa servale jõuab, võivad auto esirattad olla liiga palju välja keeratud ja järgmine sihtkoht on - tahad või ei - kraav. Harvad ei ole needki juhused kui kumbki liiklejatest ei saa roopast välja ning toimub nurkipidi kokkupõrge.

Rohkem liiklusviisakust

Eriti väikestel tänavatel, mis lumevallide tõttu veelgi kitsamaks muutuvad, peaks rakendama rohkem teineteisemõistmist ja viisakust.

Paljudel teedel on kohad, kust kaks autot korraga läbi ei pääse. Seal peaks kaugemale ette vaatama ja arvestama, et kui sinul on võimalus kõrvale tõmmata, võiksid seda teha, mitte jonnakalt edasi pressida, et siis kitsas kohas vallide otsas ja sentimeetreid mõõtes üksteisest mööda roomata. Anna kaasliiklejale tuledega märku teeandmise kavatsusest.

Ühtlasi arvesta, et lumevallide taga võib peidus olla mudilane, jalgrattur või lausa auto. Jalgrattur ei ole nali - kuigi ilmad on väga talvised, võib sportlikke pedaalijaid kohata nii linnatänaval kui maanteel.

Välju autost turvaliselt

Lumesajus ja lumetuisus sõites tuleks aeg-ajalt autost välja astuda ja puhastada auto tagumine osa, eriti tuled ja registreerimismärk sinna kogunevast lumest. Sama liikumisharjutuse käigus puhasta üleliigne lumi ka kojameestelt, mis lumesajus pahatihti lund paagivad ja pühkimisvõime kaotavad.

Kuid eriti pimedas tuleb autost väljumisega olla ettevaatlik! Auto tuleb alati peatada turvalises kohas ning hoida käepärast ka helkurvest. Nähtavus on talvisel ajal niigi kehvem pimeda tõttu. Aga kui sajab lund, on nähtavus kesine ning enese nähtavaks tegemine on elulise tähtsusega.

Ka helkurvesti kandmine autost väljumisel võiks olla pigem norm, mitte miski, mida häbenema peaks. Juhina kirume ju ise ka neid “tonte,” kes alles viimasel hetkel välja ilmuvad. Ära ole siis ise see tont ja pane helkurvest käeulatusse ning kasuta seda iga kord, kui tee ääres autost väljud.

LOE LISAKS:

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.