Saatan peitub pisiasjades: puhasta auto rattakoopad jääst ja lumest

 (74)
Ennekõike liiklusohutuse seisukohast on kinnikittinud lumi ja jää vaja korralikult eemaldada.
Ennekõike liiklusohutuse seisukohast on kinnikittinud lumi ja jää vaja korralikult eemaldada. Accelerista

Lumistel teedel sõites jääb palju lund auto külge kinni. Kinni tuisanud tagatuled muudavad su tagasõitjate jaoks nähtamatuks, kinni tuisanud numbrimärk võib halvimal juhul kaasa tuua trahvi.

Vähem mõeldakse aga lund ja jääd täis rattakoobaste puhastamisele. On siiski mõned põhjused, miks rattakoobastele tuleb sama palju tähelepanu pöörata kui ülejäänud auto lumest puhastamisele.
Rattakoopad koguvad lund väga kiiresti. Juba paarikilomeetrine sõit vaheldumisi soolamärgadel ja lumistel teedel tähendab, et autoga sõidab rattakoobastes kaasas mitu korralikku pangetäit lund.

Ennekõike liiklusohutuse seisukohast on kinnikittinud lumi ja jää vaja korralikult eemaldada. Isegi kui see töö tundub tüütuna, on mõistlik alati enne sõitma hakkamist - ning vajadusel sõidu ajal pause tehes - rattakoopad puhtaks teha.

Iga pausi ajal lükka natuke lund

Harva on autosõit ilma igasuguste pausideta. Ja iga pausi ajal, olgu see tankimispaus või kellegi ootamine, oleks mõistlik haarata kätte lumehari ja puhastada vajaduse korral tuled, numbrimärk ja lükata üleliigne lumi ka ülejäänud autolt.

Samal ajal tuleks rattakoobastesse kogunenud ja kinni mätsinud lumi harja tugevama otsaga või kasvõi saapaninaga eemaldada.

Kui lume eemaldamist pidevalt edasi lükata, paakub kogu valge ja külm ollus koopasse väga tugevalt kinni ning mida aeg edasi, seda keerulisem selle eemaldamine on. Lõpuks ei jäägi muud üle, kui auto kuhugi sooja ruumi sulama viia ja oodata kuni jääkamakad ise lahti vajuvad.

Seotud lood:

Jääd täis rattakoopad lõhuvad autot

Kui rattakoobas on jäätunud selliselt, et vaba on põhimõtteliselt ainult ratta pöörlemise teekond, muutub iga suurem konarus, auk ning teekünnis ohuks nii autole kui ka liiklusohutusele.

Lisaks pöörlemisele peab ratas vedrustuse otsas liikuma ka üles-alla, seda selleks, et sõitjatel oleks mugavam ning sellekski, et ratas oleks võimalikult palju kontaktis teepinnaga - vedrustuse peamine eesmärk on ratas pärast ebatasasust võimalikult kiiresti tagasi teepinnale suruda.

Ummistunud rattaümbrusega piisava hooga mügariku või kõrgema koha peale sõites liigub auto ratas tugeva jõuga ja hooga üles suunas ning kui rattakoobas on jääd täis, siis virutab kogu kupatus sellele koleda kolakaga vastu pead.

Ebamugavus, mis väljendub rohkemas raputamises on vaid üks pool asjast. Takistatud liikumine ja iga järsem löök tekitavad auto veermikule ülekoormust, ratta löök omakorda kandub üle auto kerele.
Iga juht on kogenud ilmselt seda, et näiteks "lamavast politseinikust" üle sõites kostub kole hääl, kõikvõimalikest kohtadest kostub naginaid ja krobinaid - see kõneleb tugevast löögist, mille vedrustus peaks üldiselt vastu võtma ja ära siluma. Aga kui vedrustus ei saa jää tõttu oma tööd teha, kandubki suurem osa energiast üle autokerele.

Halvimal juhul ei saa rooli keerata

Kui jääd ja lund on nõnda palju, et rattakoobas on pikemal sõidul end tihkelt täis kittinud, võib tekkida olukord, kus rataste keeramine osutub raskendatuks. Selle põhjuseks on jäätunud kamakas, mis ratta keeramiseks mõeldud ruumi ära täidab.

Tihedalt lund täis rattakoopaga autos rooli keeramine tekitab ülekoormuse roolimehanismile. Uutel autodel ei ole probleem esialgu nii suur, sest süsteemide jõudlus on üledimensioneeritud.
Aga alati tuleb endalt küsida, kuhu suundub ülekoormuse jõud. Roolilatt, veermikudetailid, roolivõimendi ja autokere - füüsikast teame, et jõud iseenesest kuskile ei kao vaid peab kuhugi suunduma.

Teoreetiline probleem või reaalne risk?

Alles mõned päevad tagasi sõitsin ühe vana autoga, mille roolilatt on otsa saamas ning rattakoopad olid pikka aega puhastamata. Maanteesõidul kogunes lund veel juurde ja hiljem rattaid manööverdamiseks välja keerates auto lihtsalt ei keeranudki - kulunud roolilatt ei pidanud takistusele vastu ja kiilus hetkeks kinni.

See viimane on üsna ekstreemne näide paljude halbade asjaolude kokku langemisest, kuid ilmestab üldist probleemi - auto ratas peab saama liikuda nii üles kui alla ja ühe telje rattad peavad saama ka keerata.

Kui rattakoopas on takistus, on need funktsioonid raskendatud. Ehkki kohene rike on üsna ebatõenäoline, on pikemas perspektiivis reaalsed seosed kiirema kulumise ja ohtlike olukordade tekkeks olemas.

Kui rooli keeramine on raskendatud kinni tuisanud rattakoopa tõttu, on tegu juhi lohakusega ning olukorras, kus rooli ei saa vajalikul hetkel keerata, ei tahaks päris kindlasti keegi meist olla.

Ka ei tahaks olla nende kaassõitjate nahas, kes maanteel eelmisest auto rattakoopast end vabastanud jääkamakate vahel laveerima peavad. Eriti pimedas ja libedaga võib säärane olukord muutuda eluohtlikuks. Pikalt “valminud” jääkamakad on suured, nurgelised ja kivikõvad - mõelge edasi, mis juhtub, kui mõni neist auto ratta alla jääb ootamatult.

Kokkuvõtteks

Seega, et ennetada pealtnäha pisikestest nüanssidest kasvavaid suuri ohte, tasub auto rattakoopad enne igat sõitma asumist üle vaadata, käega, harjaga või kasvõi saapaninaga üle käia ja puhtaks teha.
Kui jääkamakas vabatahtlikult lahti tulla ei taha, on mõistlik külastada näiteks mõnd kaubanduskeskust, jätta auto tunniks või kauemaks sooja ning tagasi tulles jää lahti lükata. Sealjuures oleks kena, kui te oma kamakaid keset parkimiskohta vedelema ei jätaks vaid nihutaks need kohta, kus nad teisi ei takista.

LOE LISAKS:

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.