Suve algus annab alati aimu sellest, millise kvaliteediga teid on viimaste aastate jooksul ehitatud. Vähe lahjemad teed lagunevad juba paar-kolm aastat pärast valmimist ja juba lapitakse auke. Olles ka ise lühikest aega teetöölisena leiba teeninud, on arusaadav, miks meil kulub nii palju raha teede remondiks ja hoolduseks. Eesti teedeehituse tehnoloogia on ajast selgelt maha jäänud. Ma ei vihja sellele, et Eestis on kehva tasemega teedeehituse insenerid. Ma arvan, et meie riigis tegutsevatel teedeehituse firmadel on know-how olemas, aga konkurents ja riigi poolt tulev raha paneb asjad paika.

Eks kala hakkab ikka peast mädanema. Kui teedeehituse riigihanke võidab kõige odavam pakkumine, siis millest me üldse räägime? Selgelt jääb mulje, et riik üritab pigem remontida võimalikult palju teid võimalikult väikeste kulutustega. Kas ei oleks mõistlik teha vähem, aga korralikult? Kokkuvõttes on vigase tee parandamine ja hooldus üsna kulukas ja tee vajab varem või hiljem uuesti väljavahetamist. Kas ei oleks mõistlik investeerida kallimasse teesse ja hoida raha kokku pikemas perspektiivis? Tihtipeale tekib tunne, et maanteeametis on tegemist mingisuguse kilplaste seltskonnaga. Muidugi leitakse ka alati õigustus, miks teed nii kehvad on. Räägitakse, et Eestis ei olegi mõtet teistmoodi teid ehitada, kuna kliima on kehv jne. Ma lihtsalt ei usu seda juttu enam. Vaatame kasvõi Helsingi autoteid.

Kunagi ETV eetris olnud saade "Püraamidi tipus" rääkis eesti päritolu teedeinsenerist Arvo Tinnist. Ta on kuulsaks saanud oma vuukideta betoonteede ehitamisega Austraalias. On hea kuulda ja näha tõelist spetsialisti rääkimas teedeehituse probleemidest ja lahendustest. Äkki oleks aeg Eestil talent koju tuua? Kulud saab katta maanteeameti eelarvest ärajäetavate komandeeringute arvelt.