Mikser: Reformierakonna potentsiaalseid esimehi on puu otsast juba üksjagu alla potsatanud

 (127)
Sven Mikser
Sven MikserFoto: Vallo Kruuser

Sotsiaaldemokraatide esimees Sven Mikser ei osanud oletada, millist mõju Reformierakonna populaarsusele võiks avaldada uue esimehe valimine, eriti olukorras, kus potentsiaalseid esimehi on juba üksjagu puu otsast alla potsatanud.

Reformierakonna toetus on pool aastat järjest iga kuu langenud. Kuidas te seda selgitaksite?

Kindlasti oli ka suvine 39 protsenti mõnevõrra anomaalia. Ajal, kui riigikogu ei olnud istungitel, siis valitsus töötas ja käis iga nädal pressikonverentsi andmas, lisaks „kuninglikud pulmad“ Vabaduse väljakul. Selge on, et tänane 20 protsenti on märkimisväärselt madalam, kui ta viimase kolme aasta jooksul olnud on. Kindlasti on siin ühest küljest skandaalide kuhjumine, aga teisest küljest erakordselt kõrk ja ülbe poliitika, millest nad ei ole siiani väljunud.

Kindlasti ka täiesti ebaadekvaatne reaktsioon mitmetele kriisidele ja skandaalidele alates ACTA- vastasest meeleavalduste lainest kuni erakondade rahastamiseni. Ka selline lähenemine, et las koerad hauguvad, meie teeme oma asja edasi ja ei lase end mõjutada sellest, mida avalikkus arvab. See kumab vastu ka nende suhtumisest jääkeldriprotsessi. Reformierakonnal ei tundu olevat siirast valmisolekut muuta neid regulatsioone, mis puudutavad valimisi, erakondade poliitika avatust, kaasamist ja osalust.

Kas riigikogus ringi käies on tajuda, et langev toetus muudab reformierakondlasi murelikuks?

Seotud lood:

Raske öelda. Kindlasti on neid, kes on murelikumad, kui ka neid, kes on kalestunumad ja tajuvad vähem ühiskonnas valitsevaid meeleolusid. Usun, et seal on inimesi, kes on siiralt murelikud. Langustrendi ja kriitikat valitsuse aadressil on väga lihtne panna mingite suhtlemisvigade või PR-eksituste arvele, aga ma arvan, et siin on ka laiem sotsiaalmajanduslik kontekst, ootustele mittevastamine. Eelmisel aastal toimusid meil esimest korda iseseisvuse taastamise järel suured õpetajate ja arstide streigid.

Viidi läbi rahvaloendus, mille andmete analüüsist jõuab avalikkusesse mure, et meil on tõsiseid demograafilised probleemid, tõsised väljarändeprobleemid, mis puudutavad just tööeas elanikkonda. Ära minnes sünnitavad ja kasvatavad nad oma lapsed väljaspool Eestit ja sellega vähendavad tõenäosust, et nad naasevad Eestisse. Need mured on ilmselt inimestele kohale jõudmas ja tahetakse näha, et poliitikud ka oma poliitikaid sõnastades pakuksid neile mingisugustki vastust.

Enamus neid trende ei ole kiirelt pööratavad. Kui keegi ütleb, et valige meid ja me nelja aastaga teeme asja korda, nelja aasta pärast Eesti rahvaarv kasvab mühinal, siis see on tühi populism ja katteta lubadus. Küll aga tahetakse näha, et erinevaid sotsiaalpoliitikaid, näiteks peretoetusi reformides, haridusvõrku ümber korraldades ei räägitaks vaid sellest, et nii on efektiivsem ja riigile odavam, vaid räägitakse sellest, et see on parim viis tagada, et külade tühjenemine aeglustub või lakkab ja inimesed ei pea majanduslikel põhjustel välja rändama.

Esmakordselt väga pika aja jooksul on vasakpoolsed erakonnad parempoolsetest populaarsemad. Kas see on ajutine muutus või näeme me mõnda suuremat pööret ühiskonnas?

See on kindlasti suurema ühiskondliku muutuse väljendus. Kui me vaatame kasvõi sotsiaaldemokraatide ajalukku tagasi, siis nime juurde „sotsiaaldemokraadid“ jõudsid nad võrdlemisi hilja. Teatud eitav hoiak vasakpoolsuse suhtes, mis tuli üle nõukogude okupatsiooni ajast, tõi usu sellesse, et minnes nõukogude jätkusuutmatust plaanimajandusest üle minnes turumajandusse ongi turg lahendus kõigile probleemidele. Et kui majandus kasvab ja turg on vaba, siis see kuidagi iseenesest muutub regionaalpoliitikaks, hariduspoliitikaks ja sotsiaalpoliitikaks, see usk on mõnevõrra kõikuma löönud.

Ma ei usu, et see pendel liiguks nüüd teise äärmusesse. Kindlasti on Eestis arvestatav hulk valijaid, kes ongi oma vaadetelt liberaalid ja konservatiivid ja kes võivad olla pettunud selles poliitika tegemise viisis, mida Reformierakond viljeleb ja on valmis selle erakonna juurde naasma, kui ta näitab, et on võimeline sisemiselt puhastuma.

Aga kindlasti on teatav muutus, et parempoolsus pole enam valdav ja arvestatav hulk inimesi, sealhulgas vaimueliidis, mõistavad, et väikese rahva püsimisele on olemas ohud, mis ei seisne ainult välises okupatsioonis ja totalitaarses valitsemises, vaid mis kaasnevad kaasaegse avatud majandusega. Kui inimestel on võimalus teostada ennast väljaspool Eestit või siirduda maalt linna ja teostada end seal. Ka nende ohtudega tuleb tänapäeva maailmas tõsiselt tegeleda, siin ei pane turg kõike paika.

Kas ja kui palju võiks Reformierakonna käekäiku mõjutada esimehe vahetus?

Neid potentsiaalseid esimehekandidaate on juba puu otsast üksjagu alla potsatanud. Mina ei hakka spekuleerima, kas see on Urmas Paet või Hanno Pevkur, kes ühel hetkel Ansipilt teatepulga üle võtab, eriti olukorras, kus Ansip on ju deklareerinud, et paneb veel mõned aastad erakonna esimehena edasi.

Ansip tegi kahtedel valimistel isiklikult ülimalt suurepärase tulemuse, see kindlasti rikkus tema avalikkusega ja poliitiliste partneritega suhtlemise stiili. Ta on juba pikka aega, üle aasta, näidanud üles selgeid väsimuse ja tüdimuse märke. Noor, värske ja energiline inimene annab kindlasti midagi uut juurde.

Teine küsimus on, kuidas järgmine põlvkond end tegelikult poliitilise liidrina näitab. On üks asi olla erakonnas number kaks, kõndida kogu aeg päikesepoolsel tänavaküljel ja esineda oma ministeeriumist ainult positiivsete pressiteadetega. On midagi hoopis muud, kui sa oled sunnitud igapäevaselt suhestuma kõikidesse skandaalidesse, andma moraalseid hinnanguid ja võtma vastutust selle eest, kuhu laev tervikuna tüürib. Need on erinevad asjad, mistõttu ma ei julge ennustada, kas ja kui hästi keegi Ansipi järglastest seda rolli täita suudab.

Te ei usu siis, et Urmas Paet saaks väga hästi hakkama ka sisepoliitika, maksupoliitika, sotsiaalpoliitika ja kõige muuga, kuigi ta on väga hästi saanud Eesti riigi esindamisega välismaal?

Ma ei ütle, et ma seda ei usu. Ma ütlen lihtsalt, et need on täiesti erinevad asjad ja selle põhjal, kuidas üks inimene on juhtinud üht haruministeeriumi, ei saa kindlasti teha kaugeleulatuvaid järeldusi selle kohta, milline ta oleks meeskonna liidri ehk erakonna juhi või peaministrina. Need on kaks erinevat asja. On täiesti võimalik, et inimene üllatab positiivselt, aga on võimalik ka vastupidine.