Jakko Väli: Vesipeaga väikeriigil valutab pea

Tillukene Eesti Vabariik, kes laulva revolutsiooni harjal sündis, oli tubli ja terve põnn. Ei mingitki märki vesipäisusest, hoopis selge silmavaade ja Wabariigi näojooned.

Väikesel inimlootel moodustub emme kõhus esimesena peaaju ja seljaaju alge. Kui aga ema organismis on suur foolhappe defitsiit, võib tekkida aju väärareng ja sündida vesipeaga laps. Vesipea võib tekkida ka täiskasvanuna saadud trauma või haiguse tõttu. Kuidas sünnib aga üks väike riik ja kas hea tervisega riik võib ühel hetkel muutuda vesipeaga riigiks?

Riigi moodustumiseks on vaja positiivseid välismõjusid, tasakaalustatud sisemisi tingimusi ja tasemel inimressurssi (ehk siis normaalselt toimivat pea- ja seljaaju). Foolhapet asendavad riigi puhul vabaduse ja ühtekuuluvuse vitamiinid.

Vaene, kuid tubli väikeriik

Tillukene Eesti Vabariik, kes laulva revolutsiooni harjal sündis, oli tubli ja terve põnn. Ei mingitki märki vesipäisusest. Rahulolevatele asjaosalistele vaatas sinimustvalgeks võõbatud tammepuisest hällist vastu siniste silmade ning selgete Wabariigi näojoontega rõõsa ja rõõmus lapsuke.

Jõmpsikas sai oma esimeste sammudega kenasti hakkama ja kuigi häll ning kõristi tuli tagastada õigusjärgsetele omanikele, ei seganud see lapsukest optimistlikult Euroopa nimelisse lasteaeda astumast. Olud olid kasinad, kuid iga sammuga õppis noor Eesti midagi uut.

Kooli minnes sai kõurik nii pügada kui ka noomida. No näiteks siis kui ostis klassivennalt kalli raha eest tongipüstoli, millel tongid olid märjad ja päästik ära kukkus või kui ta algebratunnis hakkas klassi ees sirkliga sirgjoont tõmbama...

Aga tunnistusel oli käitumine peamiselt eeskujulik ja õppeedukus väga hea. Mõnel nädalalõpul jäi küll kõht tühjaks, kuid optimistlik meel ja tahe edasi pürgida varjutasid need üksikud stressimomendid.

Noorukieas võeti Eesti vastu nii tema poolt ihaldatud korporatsiooni liikmeks kui ka relvavendade organisatsiooni. Esivanemate traditsioonid olid au sees, ümbritsev keskkond soosis loovust ja positiivset mõtlemist ning kiitust teenis nooruk nii perekonnas kui ka laias maailmas. Noorele Eestile meeldisid ja sobisid väga noore ja andeka Chalice´i suurepärase ballaadi „Minu inimesed” read:
“teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord: minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi”

Kuid varsti muutusid peavalud talumatuks

Ajuvedelik meie peas ringleb ja uueneb pidevalt. Kui aga väärarengu või trauma tõttu peaks see ringlus häiritud saama, siis peatub meie areng ja algavad tõsised tervisehäired.

Ka noore Eestiga juhtus nii, et vargsi hakkasid toimuma muutused tasakaalus ja kõnnakus. Aina rohkem andis tunda peavalu. Ajuvedeliku ringlus aeglustus ohtlikult. Peaajus olevad õõnsused olid ummistunud. Aju ei saanud piltlikult öeldes toitu ja selle töövõime langes drastiliselt. Röntgen näitas midagi äärmiselt kummalist: justkui oleks ajuvedeliku ringlemist takistamas koheva oravasabakujuline moodustis, mis võis asjatundjate sõnul olla nii lihtsalt tsüst kui ka äärmiselt ohtlik kasvaja.

Õnneks on ajuvedeliku voolamist tänapäeval võimalik taastada ning ka vesipäisus on ravitav. Kuid selleks on vaja kahte eeldust. Esiteks peab haige tunnistama oma haigust ja andma endale aru, et selle süvenedes võib tulemus olla fataalne. Teiseks ei tohiks uskuda rahvajutte, mille kohaselt aitab vesipäisuse vastu pea ümber tugevasti sideme sidumine. Vaja on ikka kirurgilist sekkumist ehk kas siis oravasabakujulise moodustise eemaldamist või lihtsalt ajuvedeliku ringlusteede lahtilükkamist.

Vähe riiki, kuid tuhandete kaupa bürokraate

Ühiskonnas valitsevad pinged on jõudnud sellisesse punkti, kus jupi kaupa koera saba raiudes enam olukorda ei paranda. Ansipi või Pevkuri tagandamisest enam ei piisa. Arstide streik näitab selgelt, milline tervikuna on Reformierakonna valitsuse moraal ja eetika ning millisena nad Eesti ühiskonda oma mõõtmatutest kõrgustest näevad.

Sisulise dialoogi asemel üritati streikijatel vaipa alt ära tõmmata palgastatistikaga manipuleerides ehk klassiviha lõõtsudes. Alatu, inetu ja labane käik.

Üleüldise „Raha ju pole!“ jutu taustal vaatasin huvi pärast siseministeeriumi isikkoosseisu ja esmapilgul tundub, et sealt võiks julgelt kolmandiku päevapealt koondada. Põllumajandusministeeriumi olemasolu on üldse anomaalia ja konkurentsiameti konkurentsitu nõustumine riiklike monopolide nõudmistega seab ka selle ameti vajalikkuse kahtluse alla. Riigikontroll on ministrite sõnul ebapädev ja reaalsuses absoluutselt jõuetu – milleks teda siis üldse vaja on?! Seda rida võib jätkata veel pikalt...

Ehk siis Chalice`i sõnu laenates:
”head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõraks
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid”

Tuletaks siinkohal veel Ligile ja Ansipile meelde, et Eurostati andmetel on aastaks 2030 Eestis elanikke hinnanguliselt 900 000, kellest umbes 500 000 on pensionärid. Kes siis bürokraatidele palka ja pensionäridele pensioni maksma hakkab?

Riik, mille eelarveprioriteediks on tuhanded bürokraadid-ametnikud, mis absoluutselt ignoreerib vaesuse piirile sattunud inimesi ja elab statistilises mullis – see ongi vesipeaga riik.