Vahur Koorits: 4 põhjust, miks Keskerakonna boikoteerimine järgmises riigikogus arvatavasti ei õnnestu
Kõik tõenäoliselt riigikogusse jõudvad erakonnad kinnitavad praegu, et nemad Keskerakonnaga järgmises riigikogus valitsust ei tee. Kas Keskerakond istub siis ka järgmised neli aastat opositsioonipingil? Ei pruugi, sest on rida põhjuseid, miks Keskerakond võib ikkagi valitsusse saada.
1. Keskerakonnal on enim kohtasid.
Eesti poliitikas armastatakse teha minimaalseid võitvaid koalitsioone, kus on võimalikult vähe partnereid ja kus koalitsiooni ülekaal opositsiooni ees on vaid nii suur, kui on hädavajalik oma eesmärkide läbisurumiseks. Kui pirukat tuleb jagada väiksema arvu partneritega, siis jätkub kõigile rohkem.
Keskerakond teeb reitingute järgi talle omase stabiilse tulemuse, saades riigikogus 26-29 kohta. Valitsuserakondade toetuse kiire languse tõttu võib juhtuda, et kõik ülejäänud viis arvatavasti riigikogusse saavat erakonda saavad igaüks üsna vähe kohti, mistõttu Keskerakonnaga koalitsiooni tehes on vaja vähem partnereid kui ilma Keskerakonnata tehes. Arvatavasti on uues riigikogus vaid üks võimalik kaheparteikoalitsioon ja see on Reformierakonna ja Keskerakonna oma.
2. Savisaare tervis
Keskerakonna esimees Edgar Savisaare kehv tervis pole mingi saladus. 2019. aasta riigikogu valimiste ajaks on Savisaar juba 68 aastane. Kui Savisaar astuks tervise tõttu kõrvale, muutuks kogu pilt. Paljud poliitikud hakkaksid kiirelt rääkima, kuidas seni keelduti koostööst vaid Savisaarega ja kuidas Keskerakond on uue juhi all muutunud.
3. Esimesena sõna murdja võidab
Keskerakond tahab meeleheitlikult võimule saada. Nagu juba öeldud, võimaldab Keskerakonna suur kohtade arv riigikogus teha koalitsiooni väiksema arvu partneritega. Keskerakond saab lubada kõigile võimalikele partneritele suuremat tükikest võimupirukast kui see partei saaks mõnes teises koalitsioonis.
Võidab see, kes esimesena sõna murrab ja Keskerakonnaga koalitsiooni läheb. See partei saab ise poti juurde ja jätab kõik teised õnnetult opositsiooni istuma. Seda teades mõtlevad ka kõik teised Keskerakonnaga koalitsiooni tegemise peale ja otsivad võimalust Keskerakonnaga kampa lüüa. Peale valimisi arvatavasti tekkivat Keskerakonda välistavat koalitsiooni jäävad aga seest närima pidevad kahtlused, et partnerite lubadused Keskerakonnaga mitte uut valitsust teha on petlikud ja tegelikult keegi ikka peab juba läbirääkimisi. Lõpuks kujuneb sellest iseenesest täituv ennustus. Millalgi ei pea ühel erakonnal närv vastu ja ta on valmis Keskerakonnaga koalitsiooni tegema.
4. Lubadused Keskerakonda eirata on õõnsad
Mitte ühegi erakonna lubadused Keskerakonnaga koalitsiooni mitte minna pole lõpuni usutavad.
Reformierakond on võimul olles kaks korda Keskerakonnaga koalitsiooni teinud. Reformierakond kaotab arvatavasti riigikogus kohtasid ja tema läbirääkimispositsioon nõrgeneb oluliselt, sest kasvav hulk poliitikuid ja ka valijaid tahaksid näha Reformierakonda opositsioonipingil istumas. Reformierakonna jaoks on võimul püsimine aga eluküsimus ja kui Keskerakonnaga koalitsiooni tegemine pakub selleks võimalust, siis ei pruugi nad kaua kõhelda.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Sven Mikser on Keskerakonnaga koalitsiooni minekut nii välistanud kui ka võimalikuks pidanud, sõltuvalt sellest, kustpoolt tuul parasjagu puhub. See on nagu karikakramäng: "teen koalitsiooni", "ei tee koalitsiooni", "teen koalitsiooni" jne. Keskerakonnaga koos oleks sotsidel ka kõige kergem oma programmi ellu viia. Sotside lubadusi Keskerakonnaga peale valimisi koalitsiooni mitte teha ei tasu seetõttu liiga tõsiselt võtta.
IRL pole kunagi teinud Keskerakonnaga koos valitsust ja nad on seda ka viimastel aastatel järjekindlalt välistanud. Sellega on nende kinnitus Keskerakonda eirata usutavam kui Reformierakonnal ja SDE-l. Samas vähendab Keskerakonna välistamine nende tegevusvabadust poliitikas ja muudab nad sõltuvaks Reformierakonnast, mis neile ka ei meeldi. Koostöö Keskerakonnaga võib olla seetõttu ka IRLile ahvatlev. Samas valitsuses olekut oleks liiga raske selgitada, aga välistada ei saa pehmet koalitsiooni, kus kas IRL või Keskerakond on opositsioonis, aga toetab olulistel hetkedel vähemusvalitsust ja saab selle eest ka osa olulistest kohtadest.
EKRE inimestel on keskerakondlastega palju kontakte Tallinna linnameediast, kus nad erinevates saadetes ja lehtedes sõbralikult praegust valitsust kritiseerivad. EKRE nimetab end küll rahvuskonservatiivseks, aga nende välispoliitiline joon on silmatorkavalt isolatsionistlik, mis jällegi on sarnane ka Keskerakonnale ja mis kindlasti meeldib ka Kremlile. EKRE-l oleks küll raske selgitada oma valijatele otsest koalitsiooni, aga nagu ka IRLi puhul, võivad nad olla avatud pehmeks koalitsiooniks.
Vabaerakond on nii hägune kooslus, et selle käitumist on keerukas ennustada. Samas pole põhjust arvata, et ülalmainitud argumendid nende peal ei tööta ja nemad võimu ja raha ei soovi.
