Aus linnajuht Kristen Michal! Või siiski mitte, Silvergate'i ja valget kampsunit mäletate?

 (192)
Kristen Michal LP pildid
Kristen Michal valis 2012. aastal tagasiastumiseks advendiaja. Viimastel jõuludel õnnestus Eesti Päevalehel veenduda, et jõuluaeg Michalite kodus on tõesti kaunis.Foto: Rauno Volmar

Reformierakond tuli iseendale peale ehk tiris ise laupäeval hauast välja Kristen Michalit zombie’na jälitava Silvergate’i.

„Tallinn väärib tugevaid ja ausaid linnajuhte,“ kõlab Reformierakonna esimehe Hanno Pevkuri tsitaat partei laupäevase pressiteate pealkirjas. „Tallinna linnajuhtimine on täna nõrk ja läbi imbunud korruptsioonist. Näeme kitsa ringi eelistamist, mitte ausust ja läbipaistvust,“ rääkis Pevkur kõnes erakonnakaaslastele. Aususe ja läbipaistvuse pealinna tooja on mõistagi ei keegi muu kui laupäeval ametlikult oravate linnapeakandidaadiks ülendatud Kristen Michal. Ei puudunud ausus temagi kõnest.

Reformierakonda tuleb sõnakasutuse julguse eest tunnustada. Rõhutades oma kampaaniasõnumi avapaugus korduvalt ausust, tuletab erakond kohe meelde Michali kõige tähelepanuväärsema saavutuse ehk erakonna rahastamise skandaali - on ju see sõnum otsene Silvergate’i avangu, Silver Meikari 22. mail 2012 ilmunud artikli pealkirja „Erakondade rahastamisest. Ausalt“ peegeldus.

Seotud lood:

Meikar väitis toona, et andis Reformierakonnale 115 000 krooni ehk 7300 eurot tundmatu päritoluga raha, mille ta sai Kalev Lillolt, ning et skeemist oli teadlik ka erakonna endine peasekretär ja sel hetkel justiitsminister Kristen Michal. Järgnes parema tüki aastast ampsanud kriminaaluurimine ja avalik surve Michal kahtlase erakonna rahastamise eest vastutust võtma sundida.

Prokuratuur uuris mõjuvõimuga kauplemist ja kuulas üle tunnistajaid, kes rääkisid, et tõid raha erakonda ämma kapist, avalikkus tuli tänavale ja nõudis ausat poliitikat, ajakirjandus Michalilt vastutuse võtmist ja justiitsministri kohalt lahkumist.

Eesti Ekspressi sõnadega: „Silvergate tõi kaasa ennenägematu pahameelelaine Eesti poliitikas, kus esimest korda tuldi tänavatele mitte midagi konkreetset endale nõudma, vaid avaldama protesti kogu poliitika tegemise viisi vastu. Facebookis sündis (tänaseks küll varjusurma vajunud) liikumine „Aitab valelikust poliitikast“.“ Kas varjusurmas liikumised on võimelised ärkama, selgub jooksvalt. Samuti võib ainult spekuleerida selle üle, kas just selline üldrahvalik vastandumine võis liblikatiivavirvendusena inspireerida inimesi riigikokku hääletama perekond Helme ja sõprade parteid, mille väärtuste peale Euroopa parketid rahulolematult nagisema kipuvad. Tänaseks aga oleme hoopistükkis olukorras, kus mitu korda nädalas küsitakse ega Reformierakond ometi EKRE-ga ei flirdi ja kas neist võiksid saada koalitsioonipartnerid.

Aga 2012. aastal käis Michal peaaegu et jõuludeni ringi, eitas süüd ja rääkis aususest kõigile, kes kuulata jaksasid. Pealekauba tegi „Kolmeraudse“ vahendusel meemiks valge kampsuni kui kõigest väest musta valgeks rääkida üritava inimese kohustusliku vormiriietuse. Piisavalt ausana tal siiski mõjuda ei õnnestunud – kiuslikud uskmatute hordid takistasid töö tegemist ja detsembri alguses jättis ta lõpuks ka ministriameti.

Loe veel

Mõnes mõttes oli Michal siin lausa teerajaja. Kui talle pidi avalikkus lahkumiseks survet avaldama üle poole aasta, siis järgmised oravatest lahkujad nagu Rein Lang (Sirbi-skandaal), Jürgen Ligi (sisserändaja poeg) ja Kristiina Ojuland (erakonnasisene valimispettus) kukkusid areenilt juba palju kiiremini. Naiivsemad vaatasid vastutuse võtmise lainet rõõmuga ja küsisid, kas tõesti on poliitiline kultuur muutunud. Küünilisemad nägid, et uued valimised lähenevad ja ehk polnudki siis suurt tükki, millest kramplikult kinni hoida.

Silvergate’i sisuline tulemus polnud aga kellegi jaoks ei liha ega kala. Samamoodi nagu ei olnud prokuratuuril alust Michalile ja Lillole süüdistuse esitamiseks, polnud alust süüdistada Meikarit valeütluste andmises. Küll aga tegi prokuratuur erakordse liigutuse avalikustades uurimise lõpetamise määruse ja andes sellega igaühele võimaluse uurimise käiguga tutvuda. Üks põhjendus, miks määruse avalikustamine vajalik oli, oli olukorda sisse kirjutatud huvide konflikt – justiitsministri haldusalas olev prokuratuur uuris ju justiitsministrit. Oli vaja, et oleks klaar, et minister ei mõjutanud prokuratuuri tööd. Vastutasuks sai Reformierakond tänu määrusele rahvasuus tuntuks kui erakond, mille raha tuuakse kilekotiga ämma kapist.

Aga tagasi kaasaega. Aususe tõi erakond laupäeval ise mängu. Vastast korruptsioonis süüdistada samal ajal iseenda suurimale korruptsiooniskandaalile viidates – selle peale annab tulla. Mine tea, oli see erakonna poolt nüüd tööõnnetus või väga peen eneseiroonia, selle sümmeetria ilu saab iga vähegi tõsiseltvõetav küünik ainult imetleda. Kuid ega mõte sinna paigale jää. Tekib õigustatud ootus – millal ja millise põneva vindiga farsina kordub ajalugu seekord? Kas näeme naasmas ka kilokotiraha, ämma kappi ja valget kampsunit?

Vastus sellele on, et tagasihoidlikul kujul juba nägime. Mullused jõulud möödusid Reformierakonnale uue esimehe otsimise tähe all. Piike ristasid konkurendid Pevkur ja Michal. Erakonnasiseses võitluses võeti valge kampsun ja kilekotiraha ilusti käiku ning näidati sellega, et asi on kaugel ainult pühalikku tõsiseltvõttu väärivast tabuteemast. Nimelt oli keegi andekas naljanina valmis teinud veebimängu, milles valges kampsunis Michali silmadega Darth Vader ja Pevkuri näoga Chewbacca võitlesid selle nimel, et taevast langevat kilekotiraha kinni püüda ja see ämmale tagasi viia. "See on päris naljakas," kommenteeris eepilises hea ja kurja vahelises võitluses heade poole eest võitlema pandud Pevkur mängu ja jagas seda Facebookis lahkelt edasi. Samas kinnitas, et ei tea, kes on selle autor.

Kas ja milliste mängudega tulevad välja Michali konkurendid linnapea kohale, saame näha.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare