Meie veeklaasis läks tormiseks. Kired möllavad. Üks minister (Jürgen Ligi) sõimas teist ministrit (Jevgeni Ossinovskit) sotsiaalmeedias sisserändaja pojaks ja roosa erakonna liikmeks, solvates ministrit ennast, kõiki sisserändaja poegi (ja muidugi tütreid ka) ning üht valitsuserakonda. Ajakirjandus ka ei maga. Sellisel pidulikul puhul küsitleti läbi kõik poliitikud ja rallisõitjad, et kas on ikka vastik. Veelgi enam, otsiti välja ka see, kuidas ohver Ossinovski ise sõimab todasama Ligi. Nagu märgiti sel puhul FIFA protokollides, 1:1.

Veidi juhtunust. Nagu on meil kombeks, tegeletakse sõnadega, mitte nende sõnade taga olevate mõtetega. Sõnad on tõepoolest vastikud ja kahjulikud. Just selliseid avaldusi ootavadki meie poliitikutelt me vaenlased, just sellised sõnad kurvastavad meie sõpru. Aeg-ajalt sõnastatud ambitsioon kuuluda Põhja-Euroopa kultuuriruumi sai järjekordse tagasilöögi - Ida-Euroopa mis Ida-Euroopa, kusagil Tšehhi ja Venemaa vahel (siiski viimasest palju läänelikum).

Aga kas need sõnad on tõesti nii solvavad? Sisserännanu pojana ei tunne mina ennast küll puudutatuna, kui mingit närvi see minus riivab, siis seda nimelt Eesti avaliku elu tegelasena. Minu sisserännanud isa tundis pidevat respekti ja tänulikkust Eestimaa ja eesti rahva ees. Seda õpetas ta nii mulle kui mu vendadele. Enne surma taotles ta Eesti kodakondsust ja sai selle. Mul, aga ma arvan, et ka Jevgeni Ossinovskil, kes on minu meelest eeskujulikult eestimeelne poliitik, on isa biograafia hästi meeles ja me arvestame sellega väga. Kui aga keegi, kes ilmselt kannatab koprolaalia sündroomi all, hakkab minu päritolu mulle nina ette hõõruma, on see tema isiklik probleem ja suhtungi temasse kui erivajadustega inimesesse.

Sotside roosaks nimetamine on aga lubamatu lahjendamine, ei tea, kas solvav. Erakonna ametlik värv on teadagi punane. Roosa erakond on meil pigem Reformierakond: liberaalse turumajanduse ja madalate maksude retoorika varjus peitub sotsialistlik maksupoliitika ning Eesti maksumäärad on Euroopas ühed kõrgemad, aga rahandus on meil juba aastaid nimelt Jürgen Ligi käe all. Veelgi enam, opositsioonis olles kritiseeris sots Ossinovski valitsuse maksupoliitikat parempoolsetest seisukohtadest lähtudes.

Kui nüüd aga püüda süveneda lahkarvamuste sisusse, siis peab tõdema, et probleem on reaalne ja omajagu õigust on mõlemal asjaosalisel. Küsimus on nimelt selles, kas meie praegustes hädades on süüdi neetud nõukogude minevik või peavad vastutama postsovetlikud valitsused (Ossinovski avalduse alatoonis langeb see vastutus ennekõike Reformierakonnale, mis on olnud alates 1995. aastast enamikus valitsustes, kusjuures sellel milleniumil suurema osa ajast peaministrierakond). Kui arvestada, et enne okupatsiooni oli Eesti oma majanduslikult tasemelt Soomega vähemalt võrdne, aga terve rea parameetrite järgi isegi ees, oleks väga silmakirjalik - ükskõik kas sisserännanu või autoktooni poja poolt - seda arvesse mitte võtta. Kuid samamoodi süüdimatu oleks klammerduda minevikku. Minevikku me muuta ei saa. Küll aga on meie teha tulevik.

Tagasi Ligi case'i juurde. Paljud nõuavad tema tagasiastumist, minultki on mitu korda selle kohta arvamust küsitud. Aga mul selle kohta arvamust pole, veelgi enam, ma arvan, et ma pole selles asjas arvaja. Kui sotsidele sülitati näkku ja nad hõõrusid selle laiali, andes asja otsustamise üle peaministrile (vähemalt väljendas seda ühemõtteliselt Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Karel Rüütli), siis ei näe ma põhjust, miks teised peaksid sebima. Keskerakond muidugi. Neil on pakiline vajadus näidata, et teised ka. On loodetud, et opositsioonierakonnad võivad sellest kõigest midagi võita. Ma arvan, et sellest häbiväärsest loost ei ole kellelgi võimalik midagi võita.