Ühest küljest näitab see, et Eesti on õiges suunas liikunud, aga samas tuleb tunnistada, et Põhjamaade ning Lääne-Euroopa edukamate riikideni on veel pikk tee minna.
Eesti riigi teatud mahajäämus on meie kodumaa keerulist ajalugu arvestades arusaadav. Samas tuleb meil tahes-tahtmata konkureerida Euroopa Liidu tugevamatega, sest demokraatia ja vabade piiride tingimuses pole võimalik ühtegi inimest vastu tahtmist Eestimaal hoida või veel vähem sundida siin perekonda looma. Kahjuks on viimased aastad seda väga ilmekalt tõestanud ja Eesti kõige suuremaks väljakutseks on üha kiirenev rahvaarvu vähenemine.
Negatiivne loomulik iive ning kasvav väljaränne on tõsised probleemid mitte ainult maapiirkondades, vaid ka suuremates keskustes ehk kõikjal Eestis. Põhiliselt lahkutakse Soome ja Suurbritanniasse, kuid meie inimesi liigub ka teistesse Eestist jõukamatesse Euroopa Liidu riikidesse. Möödunud aastal otsustas kodumaalt lahkuda ligi 11 000 meie väikse riigi jaoks hädavajalikku inimest.
Ükskõik kui optimistlikult me erinevaid aruandeid, edetabeleid ja statistikat ka ei vaata, on selge, et üha kasvava väljarände tingimustes ei ole meie riik ning rahvas jätkusuutlik. See tähendab, et Eesti vajab konkreetseid ja reaalseid muutusi ning mitte kunagi kümne või kahekümne aasta pärast, vaid nüüd ja kohe.
Värskelt avaldatud inimarengu aruanne näitab riigijuhtidele väga selgelt kätte põhilised probleemid ja murekohad, mis lahendamist vajavad. Näiteks on meie kogurahvatulu jätkuvalt Euroopa Liidu üks madalamaid ning endiselt laiutab suur palgalõhe jõukama ja vaesema ühiskonnagrupi, aga ka meeste ja naiste vahel. Samamoodi on murekohaks Eesti rahva tervis ning oodatav eluiga, mis on Euroopa Liidu keskmisest madalamad. Kahjuks ei ole kuskile kadunud ka piirkondlikud erinevused elujärje, tööhõive, hariduse kättesaadavuse ja paljude teiste kriteeriumite osas.
Minu hinnangul peab loetletud probleemide lahendamiseks riik võtma oluliselt aktiivsema rolli meie majanduse kujundamisel ning ebavõrdsuse vähendamisel. Ma pean silmas ennekõike õiglasemat ja piirkondlikke eripärasid arvestavat maksupoliitikat ning tänasest oluliselt suuremat panustamist tööturupoliitikasse.
Täna Eestis kehtiv ühetaoline maksusüsteem koos madala tulumaksuvaba miinimumi ning halvasti toimiva ettevõtete tulumaksuga soosib sissetulekute ebavõrdsust. Samamoodi investeerib riik, võrreldes teiste OECD liikmetega piinlikult vähe erinevatesse tööturumeetmetesse. Kuna oleme usaldanud liiga palju „nähtamatu käe“ ehk vaba turu reguleerida, on meil hoolimata enam kui kolm aastat kestnud majanduskasvust jätkuvalt kõrge töötute määr ja tööturul mitteaktiivsete inimeste osakaal.
Loomulikult ei ole Euroopa Liidu parimatele järelejõudmine kiire protsess, aga meil tuleb pidevalt edasi liikuda, et muutuva ja areneva maailmaga konkurentsis püsida. Riigi roll on tagada, et meie majanduslik areng ei süvendaks veelgi ebavõrdsust ja seeläbi ka rahulolematust. Ainult nii on võimalik pakkuda ühtviisi inimväärseid elutingimusi kõikjal Eestis.
Eesti ühiskonna tasakaalus arengu tagamiseks on vajalik tänasest märksa suurem opositsiooni ja laiemalt kogu rahva kaasamine otsustusprotsessidesse. Valitsuskoalitsiooni poliitikud ei saa ega tohi juhtida riiki ainult oma erakonna programmist ja enda isiklikest veendumustest lähtuvalt. Kogu Eesti jaoks parima arengu saavutamiseks on oluline kaasata ka opositsiooni kuuluvaid parlamendierakondi ning kõiki aktiivseid inimesi, kodanikuühendusi, teadlasi, akadeemikuid ja teisi arvamusliidreid. Ainult ühiselt pingutades võime ühel ilusal päeval Põhjamaade tasemele jõuda ning tõesti oma riigi üle uhked olla.
