Lugeja: vanasti küüditati kulakud Siberisse, nüüd hävitab rahva parteipoliitika tagajärg

25. märtsil oli küüditamisohvrite mälestuspäev ja 14. juunil leinapäev. Kes seda tähtpäeva tähistavad? Ilmselt küüditatud ise ja nende järeltulijad? Tavakodaniku jaoks pole sel tähtpäeval mingit tähendust, sest lihtsaid sulaseid ehk töötajaid ei küüditatud. Suurte talude peremehed- perenaised viidi Siberisse.

Nüüdne olukord on veelgi hullem, sest Reformierakonna valitsuse parteipoliitika on hävitanud maaelu juba ammu ning seda võiks tinglikult nimetada poliitiliseks rahva küüditamiseks, sest paljud peavad tööl käima välismaal.

Minu sugulased ja tuttavad pole kulakud olnud ega odavat tööjõudu kasutanud omakasu saamise eesmärgil ning sel põhjusel pole küüditamisohvrite ja leinapäeval ka erilist tähtsust ega tähendust.

Olen kuulnud sedagi, et kui ülbed olid osade suurtalude peremehed ja perenaised ning suhtutud teenijatesse kui alamasse kihti. Polevat lubatud teenijatel pererahvaga ka ühes lauas süüa.

Vanasti oli küüditajaks nõukogude võim, nüüd teostab poliitilist küüditamist Reformierakonna valitsus koos president Toomas Hendrik Ilvesega, kes võimaldab Reformierakonnal ainuvõimu omada Eesti Vabariigis.

Mida tähendab poliitiline küüditamine? Aga seda, et maaelu on põhja lastud, koole suletakse laste vähesuse tõttu. Paljud inimesed on sunnitud välismaale tööle minema, et elamisväärset palka teenida.

Meie valitsust rahva heaolu ei huvita, nemad ajavad oma parteipoliitikat ja tõstavad omal palka. Lisaks on neil suured kuluhüvitised ja "katuserahad".

Toimetulekuraskustes inimesed ei saa sel aastal Euroopa Liidult toiduabigi. Põhjus ilmselt selles, et Brüsselis varjatakse meie vaesust?