Eero Laidre: Kas õnn trügib vägisi opositsionääride õuele?
Kas veelgi rumalam oleks loota, et meedias saavad senisest rohkem sõna need, kes pööravad vahelduse mõttes kriitikateraviku ka näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) suunas? Lootma peab, sest tänini on ajakirjandus valitsuskoalitsiooni tümitamise tuhinas jätnud tähelepanuta mitmed opositsiooni vead ja lausrumalused.
Kes teab kui palju kordi on sotsid ja keskerakondlased poliitilise teatri areenil maha mänginud oma kulunud “vodevilli” sellest, kui kurb see on, et inimesed peavad Eestist lahkuma. Seejärel maalitakse ihaldusväärne pilt opositsiooni pakutud suurtest palkadest ja toetustest. Kahjuks sellega kogu vasakpopulistlik tarkus lõpeb. Sest kui küsida, kust võtta raha nii ahvatleva fantaasia elustamiseks, esinetakse ettepanekutega, mida küll ei soovitaks isegi vaenlasele: käiakse jälle välja astmelise tulumaksu kaart. Ja otsekui oleks sellest veel vähe, lisatakse mõte suurendada ettevõtete maksukoormust. Hiljuti sai umbes sellesisulise etteastega hakkama sotside liider Sven Mikser.
Astmelist tulumaksu ülistas Delfis rohkete sofistlike väidete abiga ka sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev. Jandiks muutunud saates Foorum (ETV 30. 01) oli taas astmeline tulumaks fuurialike etteastetega silma paistva Kadri Simsoni lemmikteema. Kuidas saab üheaegselt süüdistada valitsust väljarände põhjustamises ja seejärel kohe hakata õhutama astmelise tulumaksu ideed? Kujutab ju astmeline tulumaks endast eelkõige palkade kärpimist ja on seega üks kindlamaid väljarände suurendajaid. Ja lahkuvad eelkõige kõrgelt tasustatud spetsialistid. Kuid just neid on meile kõige rohkem vaja. Tegelikult peaksime tegema kõik selleks, et hoopis suurendada kõrgepalgaliste töötajate sissetulekut ja soodustusi. Muidugi juhul, kui tahame, et viimased kirurgid, eriarstid kõrgtehnoloogia spetsialistid, teadlased, hinnatud juhtivtöötajad jt. meilt ei lahkuks.
Küsitava väärtusega oleks ka täiendav maksukoormus ettevõtjatele. Mida see kaasa toob, peaks olema näha Soome näitel. Seal likvideeritakse ettevõtteid ja asutatakse Eestisse, sest meil on madalamad maksud. Mõistagi on Soomest Eestisse libisev ettevõtlus meile kasulik. Astmelist tulumaksu saavad kehtestada riigid, kes suudavad oma spetsialistidele maksta konkurentsitult kõrget netopalka. Maksukoormust võib ehk veidi suurendada neil ettevõtetel, kes millegi ülivajaliku tootmisel on monopoolses seisundis. Aga sellega pole sotsiaaldemokraatliku “jõuluvana” kingikott veel tühi.
Teatavasti on sotsid entusiastlikud multikultuursete ühiskondade propageerijad. Sestap on nad sisserändekvootide järsu suurendamise poolt ja kuuldavasti pole nad ka kahe riigikeele (teine oleks vene keel) vastu. Veel võitlevad sotsid rahva hulgas väga ebapopulaarse homoabielude seaduse kehtestamise eest, kalduvad soolise võrdõiguslikkuse mõtet vulgariseerima, venelastest valijaskonna suurendamise nimel võisteldakse (järeleandmistes) Keskerakonnaga jms. Kuidas on võimalik, et nii ebapopulaarse tegevuse ja ettepanekutega end kuulsaks teinud erakonnad kasvatavad populaarsust?
Kuidas saavad populaarsed olla erakonnad (SDE ja Keskerakond), kellel pole reaalset tegevusprogrammi saamaks jagu meie riigi kahest suurimast murest: madalast sündimusest ja väljarändest?
Tõenäoline, et mingit mõju on avaldanud ajakirjandus, mis pooleteise aasta jooksul on opositsiooniparteisid liialt soosinud. Mõned valitsust toetavad kirjutised on olnud erandid, mis kinnitavad reeglit. Kui tegevusetusega või siis rumalate ettepanekutega silma paistvad opositsioonierakonnad oma populaarsust rahva silmis ei kaota, siis on kusagil midagi viltu… Ilmselt peaksid seda fenomeni uurima uurijad?
