Toomas Alatalu: Kas valime Riigikogu asemel Euroopa Liidu asjade komisjoni?!
Toompeal tegutsenuna ja seal kehtestatud mängureegleid politoloogi ja praktikuna läbi-lõhki teades (mind tuli mäe otsast mitte kord, vaid kaks korda ära ajada) võiks seal toimuvaid etendusi anekdoodiks pidada, kui see poleks reaalsus. Reaalsus, mis töötab eesti rahva ja riigi – just selles järjekorras – vastu.
Rahvas peaks veel mäletama, et 20. augustil 1991 tuli raadiost pidevalt sõnumeid igal pool mujal toimuvatest ärevatest sündmustest, ent Toompealt kõlas ikka ja jälle, et pärast ühe aktsiisiseaduse arutamist asus Eesti Ülemnõukogu järgmist aktsiisseadust arutama.
Kuna samas oli streigikomitee kutsunud rahva miitingule ja sellele ka tuldi, võis sõnumeid Toompealt võtta nii, et ülemnõukogu on koos ja küllap ta ka õigel hetkel vajaliku otsuse teeb. Millised mängud Toompeal sel ajal tegelikult toimusid, avalikustus alles hiljem ja peaks olema selge, et kui jätkus aega mitmete neil tundidel sündinud dokumentide põletamiseks, siis saab rääkida ka asjatust venitamisest ja mittevajalike asjadega tegelemisest.
Kiire kapseldumine
Eesti võimueliidi ja eriti selle rahvaesindajate osa erijooneks on läbi aegade olnud kiire kapseldumine ja seda eriti kriisiperioodidel. See andis endast märku ka 1991. aasta augustis, ent õnneks oli rahvas ise valmidust ja väge täis ning oli tasemel streigikomitee, mida juhtisid Toompeal mitte-istujad.
Praegu Toompeal toimuv tuletab paratamatult meelde toonast pikka aktsiisiarutelu. Paraku pole enam tegu sunnitud „augutäitmisega“ olukorras, kus tuli arvestada tankide edasiliikumisega. Praegu ei kõiguta meie Euroopas olemist miski ja pole vaja arutamist arutamise pärast.
Küsigem lihtsalt – kas rahvas valis Riigikogu või selle Euroopa Liidu asjade komisjoni? Kui esimese, siis kuidas saab valitsusel üldse tekkida mõte anda riigile olulise otsuse tegemine kõigest ühele Riigikogu komisjonile!? Ja kummalisel kombel peavad kohtuvõimu esindajad võimalikuks juba pikka aega seda mängu – arutame, et ehk ikka saab teisiti kui põhiseaduses kirjas (!) – kaasa teha!?
Üllatavat selles pole, sest vaatamata järjekordsetele valangutele meie põhiseaduse täiuslikkusest, on too selgelt kaldu täitevvõimu (valitsuse) kasuks ehk parlamentaarse demokraatia asemel on meil valitsuse ja isegi peaministri keskne demokraatia. Ja kui miski on teadlikult nihkesse kirjutatud, siis see ka varem või hiljem süveneb ja lööb ühel hetkel halastamatult välja, nagu täna peaks kõigile selge olema.
Valitsuse kummitempel
Aga selleks pidi Eesti jätma hüvasti reaalse paljuparteilise demokraatiaga, mis toimus kahes etapis – 1994. aastal kui Keskerakonna ja Reformierakonna algatusel välistati uute tugevate erakondade teke olemasolevaid kildkondi põlistades ja 1998. aastal, kui samad erakonnad panid valimisliitude keelamisega tegelikud pidurid kodanikuühiskonna kujunemisele.
Täna on „õigete ja parimate poegade“ (ühe otsustaja sõnad 1994. aastal) väljavalimisega jõutud nii kaugele, et Toompeal istuvad parteide tagatubades kokku pandud nelja kartellipartei esindused. Nende töövõimet iseloomustab hästi ühe välismaalt tulnud ja koduse ishtäblishmenti poolt hinnatud mehe viis aastat tagasi antud hinnang – „valitsuse kummitempel.“
Kuna juhtumisi jõudsin kuuluda ka Euroopa Liidu asjade komisjoni (pääsesin sinna teisel katsel ja tagatubade otsustega sealt mind ka välja tõsteti), siis mäletan hästi, et ma ainsana ja pea iga kord küsisin peaministrilt – miks me peame selle Euroopa Liidu direktiiviga esimesena või esimeste hulgas ühinema? Arutame ise ja arutame teiste omasugustega enne läbi ja vaatame, mida teevad teised suured peale „meie Suure“!?
Tegelikult on see välisasjade mittearutamine sees nii põhiseaduses kui riigikogu töökorraseaduses. Tulenevalt – esiteks Pätsi põhiseaduse kummardamisest ja oma rahva pädevuse kartmise sätete ülevõtmisega sellest. Teiseks ollakse kinni Teise maailmasõja eelses seisus, kus välispoliitika tegemine oli kitsa kildkonna privileeg.
Õnneks ei ole välisministeerium enam üheski riigis antud valdkonna monopolist-ainutegija ja välissuhtluses on oluline kiirus. Meil aga käib näiteks Riigikogu välispoliitilise avalduse tegemine samamoodi kui aktsiisiseaduse tegemine. Ehk siis mitu lugemist, mitu nädalat, mitu komisjoni ja võib mainida kümneid kordi, ka viimastest aastatest, kui avalduse tegemiseni jõuti siis, kui sel polnud enam mõtet. Lühidalt – Riigikogu liikmetele tuleb anda võimalus tegeleda sisuliselt ja pidevalt rahvusvaheliste asjadega. Kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse seda ju ka eeldavad ja siis tekib ka vastav pädevus, mille puudumist valitsus saab praegu tõesti riigikogu liikmete massile ette heita.
Mõistagi tähendaks see ka Riigikogu komplekteerimise tagasiviimist selle sisulisele valimisele (ehk mõned veel mäletavad viimati 2002-2003 toimunud erakondade siseseid hääletusi kandidaatide osas!). Siis jääks ära ka niisugune aktsiisiseaduse arutamist ületav asendustegevus nagu riigikogu liikmete eetikakoodeksi koostamine.
Riigikogu olla alati oma valijate nägu ja kas tõesti on meil nüüd Toompeale jõudnud nii ebaeetilised inimesed, et just nende ja näiteks mitte nende valijate jaoks on vaja kujundada mingid erilised eetikanormid!? Järsku on need siiski olemas – nii kirjapandult kui ka igapäevaste harjumuslike käitumisnormidena.
