Milleri sõnul usub Venemaa president Vladimir Putin, et hegemoonia lähivälismaa üle on vajalik Venemaa julgeolekule tema usu tõttu Venemaa riikluse ja ajaloolise saatuse kohta. Kremlit näib Milleri sõnul juhtivat veider segu Vene natsionalismist, religioonist, saatusest ja messianismist. Selle narratiivi järgi on Venemaa õigeuskliku kristluse kaitsja ning tema missioon on usku kaitsta ja levitada.

Miller kirjutab, et ratsionaalne Venemaa ei näeks NATO ja Euroopa Liidu laienemist ohuna, sest see suurendaks tegelikult ka Venemaa julgeolekut ja jõukust. Putini ja teiste venelaste jaoks, kes näevad maailma läbi Vene religioosse natsionalismi prillide, on aga lääs loomupäraselt ohtlik degenereerumise ja globaliseerumise tõttu.

Sellest vaatepunktist ei ole NATO liberaalse korra heatahtlik tagaja Euroopas, vaid degenereerunud lääne vaenulik esindaja ja peamine takistus Venemaa suureks saamise ees, kirjutab Miller. Seega nõuab Putini suur strateegia NATO lagundamist ning spetsiifilisemalt peab ta muutma vastastikuseid julgeolekugarantiisid ette nägeva artikli viis tähendusetuks.

Milleri sõnul on Putinil juba korda läinud NATO usutavust õõnestada Gruusias ja Ukrainas.

Milleri hinnangul on Putinil praegu kõige soodsam rahvusvaheline keskkond Vene ekspansionismi jätkamiseks pärast külma sõda. Euroopa ühtsus mureneb, NATO liikmed seavad kahtluse alla julgeolekupakti väärtuse ning USA järgmine president näib olevat avalikult Venemaad soosiv ja valmis Venemaa vastutustundetu käitumise andeks andma.

Putini järgmine samm on ohtlikum kui eelmised, sest tõenäoliselt liigub ta Balti riikidesse, mis on NATO liikmed, kirjutab Miller. Ta ei saada sinna üle rahvusvahelise piiri suuri vormiriietuses Vene sõdurite formatsioone, sest isegi kõige ettevaatlikumad NATO liikmed ei eira Milleri hinnangul varjamatut konventsionaalset sissetungi.

„Selle asemel sütitab Putin ilmselt järgmise kahe aasta jooksul ebaselge militariseeritud kriisi, kasutades eitatavaid käsutäitjaid. Võib-olla hakkavad vene keelt rääkivad lätlased või eestlased (veerand lätlastest ja eestlastest on etniliselt venelased) mässama, meelt avaldama oma õiguste eest, väites, et neid kiusatakse taga, ja paludes „rahvusvahelist kaitset“. Tekib kahtlaselt hästi relvastatud ja hästi väljaõpetatud „Balti Venelaste Vabastamise Rahvarinne“. Mõned suurt kõlapinda omavad mõrvad ja pommiplahvatused viivad Balti riigid kodusõja äärele. Välja võib ilmuda madala aktiivsusega vastupanuliikumine.

Venemaa blokeerib kõik ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonid, kuid pakub ühepoolseid rahuvalveteenuseid. Kohtub Põhja-Atlandi Nõukogu. Poola juhib jõupingutusi artikli viis käivitamiseks, deklareerimiseks, et Balti riigid on Venemaa rünnaku all ning Vene agressiooni vastase kollektiivkaitse alustamiseks. Sakslased ja prantslased on raevukalt vastu. Kõik vaatavad Ühendriikide poole, et näha, kuhu poole alliansi liider kaldub.

Kui allianss ei käivita artiklit viis, muutub NATO vastastikuse kaitse garantii funktsionaalselt tähendusetuks. Ükski alliansi liige ei usu enam, et leping garanteeriks tema enda kaitsmise Venemaa vastu tulevikus. Geopoliitiline kell keeratakse tagasi 1939. aastasse. Mõned Ida-Euroopa riigid võivad valida Venemaaga kampa löömise. Teised, alates Poolast, hakkavad hambuni relvastuma. Putini unistus killunenud läänest ja avatud tegevusväljast Euroopas realiseerub.

Aga kui allianss käivitab artikli viis on see samaväärne lääne sõjakuulutamisega Venemaale. Ja siis peab Trump otsustama, kas Läti kaitsmine on väärt kolmanda maailmasõjaga riskimist,“ kirjutab Miller.