DELFI REPORTAAŽ: Kuidas ma sattusin lennukisse, millega 33 pagulast Ateenast Helsingisse sõitsid

Sinises vestis kaelakaardiga mees marsib rutakalt Ateena lennujaamahoonesse ja hakkab järgnevale grupile kõlavalt käsklusi jagama. “Siia-siia!” ja salk kottidega jookseb tema järel. Esiotsa nooremad tumedamad mehed, seejärel lapsed, ja lõpuks saabub ka ratastoolimees. Grupi kõikvõimalikud äraeksimised on jõuliselt turvatud, umbes nagu lasteaiarühma puhul. Turvatöötajad on passikontrollis iseäranis tähelepanelikud. On varahommik, kella viie paiku. Ateenast on väljumas lend Istanbuli.

Kahe grupi saatja sinistele vestidele on kirjutatud IOM – Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon. Nende tööks on saata sihtpaigani 33 inimest valdavalt Süüriast ja Iraagist, kes taotlesid asüüli Euroopa Liidult, sihtmaad täpsustamata. Erinevalt paljudest teistest polnud nende juhtmõtteks “Me läheme Saksamaale. “ Nende palve rahuldati ja nüüd ootab neid teekond. Soome, Helsingisse. Läbi Istanbuli.

Näen noort naist, kelle nägu on tugevate põlemisarmidega. Tema parem käsi lõppeb enne küünarnukki. Ta paistab olevat koos kõhuka mehega, kellel puudub ülaltpoolt põlve üks jalg ja kes liigub ratastoolis. On salgake noori kõhnasid poisse ning üks valget pearätti kandev noor naine väikeste lastega, kellest üks pidevalt jaurab. Kell on ju öö.

“Kui külm seal on?” küsib kleenuke tumedapäine noormees IOMi esindajalt, noorelt kreeklannalt. “Seal on lumi maas. Praegu peaks olema nulli ümber.” Kiiresti vaadatakse telefonist hetketemperatuur järele.

“See pole nagu Kreekas. Kreeka on väga soe sellega võrreldes.“

Noormehed, kellest kaks kannavad oranži mustriga tosse, mille peale kirjutatud “Admiral”, kõnelevad omavahel kurdi keeles. Araabia keelest kõlab see üsna erinevalt, kuid on täis pikitud araabia laensõnu.

“Ja talvel on seal valgust vähe?”

“Jah, nii umbes viis-kuus tundi.”

Üks valdab piisavalt hästi inglise keelt ja tõlgib teistele. IOMi töötajast kreeklanna on ise käinud korduvalt nii Soomes kui Eestis ning tal on meie talvest küllalt hea ettekujutus, saan lühikese vestluse käigus teada.

Kõigil poistel on värskelt pöetud pead, pealt pikem, külgedelt üsna lühike. Muide, Lähis-Ida maades tänavatel jalutades on uulitsad juuksurisalonge täis. Ja juuksurisalongid on täis mehi, mitte naisi.

Pardaleminek algab. Kurdid haaravad oma Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni firmamärgisega kilekotid ja lähevad lennukile viiva bussi pardale.

Pikk, täissüstitud huulte ja täissüstitud rindadega noor kreeklanna astub nende järel lennujaama bussi, dekoltee avali. Temast pool pead lühem kurdi poiss vaatab ja muigab. Täissüstitud neidis tabab pilgu, muigab samuti ja tõmbab rinnad riide alla peitu.

Saan jutule Põhja-Iraagist pärit kurdi poisi Aramiga – sellega, kes teistele migratsioonitöötaja juttu tõlkis. Ta on 19-aastane ja enda sõnul õppis inglise keele ära aastaga. Sellise lühida staaži kohta jookseb see keel tal isegi täitsa libedalt. “Me ei saanud enam Suleimanyas olla ISISe tõttu,” sõnas ta. “Müüsime ära kõik, mis meil oli ja tulime ära.” (Suleimanya on kurdi vägede käes - toim)

Mõtlen endamisi kolme kuu eest nähtud Süüria kurdi tüdrukute peale, kellel oli hoopis teistsugune plaan juhuks, kui ISIS saabub: “Siis läheme, võtame relvad ja võitleme.”

Iraagist on ta eemal olnud üle kahe kuu ja rännak sisaldas nii ohtlikku paadireisi kui ka põgenemisi politsei eest.

Mis saab nüüd edasi? Noormees loodab esiotsa aastakese soome keelt õppida ja siis üritab mõnda kõrgkooli pääseda. Ta tahab saada ehitusinseneriks.

Kuidagiviisi istuvad kurdid lennukisse, aga jääb mulje, et nad pole varem lennukiga sõitnud. Või vähemalt mitte sellise õhusõidukiga, kus kehtiksid rahvusvahelised ohutusreeglid. Nende nihelemine meenutab pisut esmakordselt kapitalistlikesse maadesse sõitnud eestlaste käitumist üleminekuaastatel.

Õhkutõusul lasevad kurdid keelule vaatamata istmed alla ja ei saa aru, kui neil palutakse see üles tõsta. Stjuardess peab korduvalt manitsema, et nad aknakatted üles tõstaks. Ka turvavööde osas on asüüli saanud suhteliselt liberaalse suhtumisega ja nende sulgemist tuleb korduvalt meelde tuletada.

Üks seltskond mängitab pidevalt telefonist valjult mingit muusikat. Seda ka pärast meeldetuletust, et kõik elektroonilised aparaadid tuleks välja lülitada. Tükk aega pärast käsklust “Meeskond maandumispositsioonidele” üritab üks kurd ikka veel püsti karata ja pea kohalt sahtlist midagi välja tõmmata. Ometi ta taltub.

Lennuk maandub Istanbulis. Lennujaama koridoris seisab pelgupaika saanutel ees sinises vestis mees, käsi kõrgele üles sirutatud ja käe otsas silt – IOM. Nad ei lähe lennujaama poodidesse ostlema, vaid siirduvad kusagile eraldi ruumi. Soomes varjupaika saanutel on viis tundi aega. Lennuk Helsingisse väljub 13.35.