ANALÜÜS | Erki Loigom: viirus ja majanduskriis paneb Kim Jong-uni enneolematu probleemi ette

 (26)
ANALÜÜS | Erki Loigom: viirus ja majanduskriis paneb Kim Jong-uni enneolematu probleemi ette
Kim kõrgemate ohvitseride keskel, kellele vaherahu aastapäevaks kingiti nimelised püstolidFoto: ekraanitõmmis/Reuters/Scanpix

Pärast Põhja-Korea võimupartei aprillipleenumit ei häbene riigimeedia enam väljendeid nagu “majanduslikud raskused” ja “eesseisev kitsikus”. Varasuvel toimusid Põhja-Korea linnades massimeeleavaldused, kus kutsuti otsesõnu tapma reetureid ning valati välja meelepaha Lõuna-Korea vastu.

Märtsi alguses avaldasin Delfi artiklis arvamust, kuidas koroonaviirusest võib Põhja-Korea režiimile oht kujuneda. Vahetult globaalse kriisi eel tundus selline hoiatus mõnevõrra utreerituna, kuid vaid mõned kuud hiljem jäävad sarnases sõnastuses mõtteavaldused silma ka Põhja-Korea võimude meedias.

Probleemi kajastamiseks andis Põhja-Korea võimudele võimaluse segane lugu Lõuna-Koreast tagasi põgenenud viirusekandjast. Ametlikult esimesest Covid-19 juhtumist ja Korea töölispartei poliitbüroo erakorralisest istungist kõnelevas 26. juuli uudises kasutati väljendit “eksistentsiaalne oht meie vabariigile” ja märgiti, et viiruse edasise laialdase leviku võimalus on “poliitiline probleem”. Mida ei suuda sanktsioonid, kipub suutma viirus.

Seotud lood:

Taustal tiksuvad teisedki olulised numbrid. Lõuna-Korea Keskpanga 1956. aastast peetav ja väga keerukalt kogutavale statistikale (kohati lausa hinnangutele) tuginev analüüs näitab põhjanaabri majanduse kohta juba teist aastat suurt miinusmärki.

Lennukad viisaastakuplaanid ja karm tegelikkus

2016. aasta aprillipleenumil kuulutas Korea Töölispartei välja viisaastakuplaani 2016-2020. Olukord tundus soodus, maailma teavitati tuuma- ja raketiprogrammi olulise etapi lõpetamisest. Sanktsioonide karmistumist ja aasta hiljem USA ja Põhja-Korea vahel alanud “Tule ja raevu” perioodi (suhete pingestumine, mis päädis eriti agressiivse retoorikaga mõlema liidrite poolt) karta ei osatud.

Põhja-Korea elanikud olid harjunud minimaalse, kuid stabiilse ainelise heaolu kosumisega. 2018. aastal alanud pingeleevendusperiood ning suletud riigi kohta ootamatult avatud suhtlus oluliste partneritega (Hiina, USA, Venemaa jt) ei toonud aga leevendust sanktsioonidele, mis olid nüüd hakanud selget mõju avaldama. Lõuna-Korea keskpanga hinnangu järgi läks Põhja-Korea majandus esmakordselt üle mitme aasta langusse. Lõunakorealaste aastakümnete jooksul paika loksunud metoodika näitas, et stalinistliku põhjanaabri poolenisti plaani- ja kontrollitud turumajandust tabas 2018. aastal Aasia riigi kohta ebatavaline langus – 4,1%.

Vaatamata halli või lausa musta majanduse olulisele osakaalule (LK Keskpank püüab ka neid sektoreid oma arvestusse kaasata) suutsid sanktsioonid märkimisväärselt halvata Põhja-Korea olulisi majandussektoreid. Peamiseks kaubaallikaks olnud maavarade, mereandide ning tekstiilitoodete ja teenuste eksport kaotas kuni 90% harjumuspärasest mahust.

Kim Jong-un 25. juulil avaldatud fotol poliitbürood juhtimas Foto: riigimeedia/Reuters/Scanpix

Mida teeb autoritaarne võim toetuse tagamiseks, kui lojaalsust ja stabiilsust toetanud majanduskasv kaob? Suurendab ideoloogiliste argumentide rolli ühiskonnas. Oleme sarnaseid arenguid nägemas kaasajal ka Hiina Rahvavabariigis ning Põhja-Korea inimeste jaoks on selline muster ilmselt juba geneetikasse kirjutatud.

2019. aastaks hindab Lõuna-Korea Keskpank Põhja-Korea majanduse kahanemist 6%. Koroonamõjudest räsitud 2020. aasta tulemus võib olla vägagi ehmatav. Võib juhtuda, et pandeemia alguses enim kannatanud Hiina ja Lõuna-Korea tõmbasid pikima tiku. Mõlema riigi majandus võib tänavu näidata stabiilsust, samal ajal kui läänepoolkera sipleb veel kaua 2020. aastast tekkivate mullistustega.

Seda kõike teades on seda ilmsem Põhja-Korea probleemide ulatus ning nende võimalik mõju valitsevale elukorraldusele. Selline olukord on Kim Jong-uni seni suhteliselt edukal valitsemisajal enneolematu, ettearvamatu ja lausa ohtlik.

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta?

Covid19 sulges Põhja-Korea piirid, andes võimaluse testida, mida suudaksid teha sanktsioonid, kui neid täidetaks. Niigi puuduses siplevas riigis on tõusmas toidu- ning kütusehinnad, mis on vaatamata välisssurvele aastaid stabiilsena püsinud. Toiduvarustus on alates märtsist katkendlik, isegi pealinnas. Pyongyangis on probleeme isegi joogiveega. Elanikud on liikumispiirangutega harjunud: Põhja-Koreas ei saa inimesed kodukandist loata lahkuda, pealinna ei saa enamik põhjakorealasi elu jooksul külastada. Nüüd aga kaevatakse nad uute ja ebaproportsionaalsete piirangutega üle.

Võimud on otsustavalt kontrolli alla võtnud ka majanduse nabanööriks peetud illegaalse piiriülese kaubanduse Hiinaga. Smugeldamisega tegelevad vaid Pyongyangi teadmisel ja heakskiidul toimetavad ettevõtjad. Piirijõgede ääres perenaised enam pesu ei pese. Kohalikus kontekstis keskmisest paremini hakkama saanud piirialadel on muutused toonud kaasa puudust ja rahutusi. Viiruse ennetusmeetmete raames on üle riigi suletud üliolulised toidu- ja esmatarbekaupade turud. Häiritud on importkaupade tarned ning riiklik süsteem ei paku neile mingit asendust.

Kehtib tõdemus, et revolutsiooni tühja kõhuga ei tee, kuid kindlasti peavad võimud arvestama oluliselt kasvanud rahuolematusega. Diktatuuris on taolised ilmingud aga märksa teistsuguse potentsiaaliga kui valimistsüklitest sõltuvates ühiskondades. Revolutsiooni võimalikkusest ja võimatusest Põhja-Koreas olen tänavu kevadel kirjutanud, tollased järeldused kehtivad ka täna.

Ideoloogia heaolu asemel

Majanduse vähikäigust ning ideoloogilise surve suurendamisest ühiskonnas kõnelevad mitmed märgid. Eelpoolmainitud viisaastaku tähistamine, õigemini meediast kustutamine on jõudnud nii kaugele, et teleekraanil udustatakse varasemaid loosungeid, korrigeeritakse orwellilikul moel kirjutisi, likvideeritakse dokumente. Aprillipleenumi järel ei häbeneta väljendeid nagu “majanduslikud raskused” ja “eesseisev kitsikus”. Kim Jong-un kritiseerib julgelt ja avalikult majandusjuhte.

Mais ja juunis Kimi ajutise kadumise perioodil (see episood jääb ilmselt ajaloolastele igaveseks spekulatsioonide allikaks) sai režiimi kõneisikuks tema õde, venna poolt poliitbüroosse määratud ja mõjuvõimu kasvatanud Kim Yo-jong. Tema suu läbi kõlanud ähvardused ning pingekruvimised Lõuna-Korea ning USA vastu kõnelevad samuti teatud ärevusest ning vajadusest mobiliseerida kodupublik välisvaenlase vastu.

Korea sõja vaherahu aastapäeva pidustused Pyongyangi keskväljakul Foto: riigimeedia/AP/Scanpix

Varasuvel toimusid Põhja-Korea linnades vaatamata rangetele koroonaviiruse ennetusmeetmele massimeeleavaldused, kus kutsuti otsesõnu tapma reetureid ning valati välja meelepaha Ameerika isandatest sõltuva Lõuna-Korea presidendi vastu. Piiriasulas Kaesongis õhati kahe Korea saatkonnana toiminud ühisesindus, demilitariseeritud tsoonis toimus väidetavalt juhusliku iseloomuga tulevahetus. Kurikuulus “ähvarda ja palu” muster sai järjekordse võidu: Kim Jong-un tegi isikliku algatuse pingete leevenduseks ning Covid19 meetmete sildi all saavutatigi ÜRO sanktsioonides vajalikud erandid meditsiinitarvikute impordiks.

Muide, Pyongyangi enda väitel ollakse koroonaviiruse vaktsiini väljatöötamisel jõudnud inimkatsete faasi. Mängigem mõttega, kas ÜRO on nõus uute leevendustega, kui Põhja-Korea vaktsiin peakski näitama potentsiaali? Olgem ausad, uudis vaktsiinist liigitub aga ilmselt kurioosumiks. Varem on kõneldud ka pohmellivaba viina ning hamburgeri leiutamisest Põhja-Korea teadlaste poolt. Kaasaegne teadustegevus nõuab märkimisväärset avatust, millest antud riigi kontekstis rääkida pole võimalik.

10. oktoobril täitub Korea Töölispartei loomisest 75 aastat, mille puhul peaks Pyongyangis toimuma võimas paraad. Ehkki riigis polnud ametlikult enne 25. juulit ühtegi kinnitatud koroonaviiuse juhtumit, on harjutusväljakutel õppused katkestatud. Kim Il-sungi väljakul jätkuvad siiski ulatuslikud renoveerimistööd. Välja on kuulutatud massimängude etendused.

Pyongyangi kesklinnas kerkib samal ajal üüratu mainekujundusprojekt – vaid 200 päevaga peab valmima uus Pyongyangi keskhaigla, mille suurus ületab Maailma kaubanduskeksust. Projekt on absurdse tähtaja ning piiride sulgedes tekkinud materjalidefitsiidi tõttu selgelt raskustes. Seadmete hankimises on režiim siiski alati olnud nutikas, omades aastatega sissetöötatud globaalset võrgustikku. Põhja-Korea tähtsaimast päevalehest Rodong Sinmunist on juba saanud lugeda esimesi uudiseid riiki saabunud maailmatasemel meditsiinitehnikast.

Kim Jong-un on väljendanud haiglaprojekti juhtivate ametnike saamatuse üle märkimisväärset rahuolematust. Ka riigi idarannikul eelmisel sügisel uksed avama pidanud Wonsan Kalma turismikuurort ei valmi ega valmi. Taoliste, sümbolväärtust omavate projektide õigeaegne valmimine on Põhja-Korea võimude jaoks aga olulisem, kui välismaal osatakse arvata.

Seoses Korea sõja vaherahu 67. aastapäevaga on riigimeedias hüppeliselt kasvanud armee ning kaitsevõime tähtsustamine. Kim Jong-un kõneleb otsesõnu tuumaprogrammi vankumatu arendamise vajadusest, tuumadesarmeerimine kui väljend on unustatud. Riigimeediat igapäevaselt jälgides on selgelt tajuda välisuudiste ning -teemade kajastamise vähenemist või pealiskaudsuse kasvu. Kõik kõneleb vajadusest fokuseerida elanikkond režiimi pingutuste ning ühise kannatamise taha.

Diplomaatiline jääaeg

Põhja-Korea välissuhtluse aktiivsus on madal. Lõunanaabriga läbikäimine sisuliselt puudub. USA-ga veeretatakse võimaliku üllatustippkohtumise palli ühelt jalalt teisele. Tõenäosus Kim Jong-uni ja Donald Trumpi kohtumiseks on väike, kuid mitte olematu. Trump on endiselt Kimi jaoks parem võimalus, eriti pärast Joe Bideni avaldatud Põhja-Korea plaani, mis kõneleb tavapäraselt diplomaatiast ning inimõigustest.

Lõuna-Korea president Moon Jae-in jätkab vaatamata Kaesongi sidepunkti õhkimisele ning teistele pingekruvimiskatsetele niinimetatud “päikesepaiste poliitikat”. Äsja ametisse määratud ühinemisminister Lee In-young liigub varasemate algatustega edasi, nagu Kaesongis poleks midagi juhtunud.

Lõuna-Korea luureorganistatsiooni NIS uueks juhiks on saamas olulise Põhja-Korea kogemusega Joo Ho-yong. 2000. aastal oli ta president Kim Dae-jungi meeskonna personaliülem, kes korraldas hämaraid rahaülekandeid Pyongyangi ja Souli vahel, mis olid samal aastal Kim Jong-iliga peetud tippkohtumise eelduseks. Joo tunnistas 500 miljoni dollari ülekandmist ja on selle eest kandnud ka vanglakaristuse, kuid väidab tänaseni, et maksjaks polnud mitte Lõuna-Korea riik, vaid Hyundai konglomeraat. Kahtluste järgi võidi Kim Jong-ili režiimile üle kanda kuni 3 miljardit dollarit. Sisuliselt ostis president Kim Dae-jung endale Nobeli rahupreemia.

Milliseid meetmeid kasutab president Moon Jae-in oma poliitika rakendamiseks, näitab tulevik. Igal juhul on Lõuna-Koreas alanud läbiotsimiste ja kinnipidamiste virr-varr, mille sihtmärgiks on Põhja-Korea inimõiguste teemadega tegelevad organisatsioonid. Sellised meetodid on tuttavad Lõuna-Korea eelmise sajandi diktatuuridest ja leiavad 30 aastat demokraatiat harjutanud ühiskonnas õnneks arvestatavat tähelepanu, pälvides halvakspanu ka globaalselt. Paradoksaalne on, et praegustele aktivistidele süüks pandud Põhja-Korea vastaste lendlehtede lennutamist korraldati veel kümmekond aastat tagasi riigieelarvelistest vahenditest.