Erki Loigom: miks ei teki Põhja-Koreas otsustavat plahvatust seestpoolt?

 (74)
Erki Loigom: miks ei teki Põhja-Koreas otsustavat plahvatust seestpoolt?
Põhja-Korea juht Kim Jong-un käis möödunud kuul salajases asukohas sõjaväeõppust vaatamas.STR/Scanpix

Mitmetest pahameelepursetest hoolimata on eduka rahvaülestõusu eeltingimused Põhja-Koreas siiski endiselt täitmata ning selles tuleb tunnistada režiimi tarkust.

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ehk Põhja-Korea nimeline eksperiment on kestnud juba enam kui seitse kümnendit. Selle 21.sajandis võõrkehana tunduva mudeli käigushoidmise raames on inimlikke kannatusi ning vägivaldset lahkumist pidanud tunnistama miljonid.

Miks ei teki rahulolematust ning otsustavat plahvatust seestpoolt? Millised tingimused on aastakümnete kaupa jäänud täitmata võimuvahetuse tekkeks? Kas põhjakorelased on tõesti ajupestud alluv mass nagu neid meediaruumis kujutatakse? Proovin mitmete erinevatest eluvaldkondadest pärit juhtumite näitel viimase väite ümber lükata.

Põhja-Korea režiim on teinud pragmaatilisi valikuid ning olnud edukas kõiges, mis puudutab ellu- ja võimule jäämist. Püsima on jäädud fiaskoks kujunenud avantüüris nimega Korea sõda. Perekond Kim hoidis pärast sotsialismileeri lagunemist tüüri ning purjetas sellest tingitud tohutus näljahädas pärituules.

Lõuna-Korea brutaalsus ei tekitanud küsimusi

Seotud lood:

Kodanikud pole ka 1972. aastast majanduslikke tagatulesid näidanud lõunanaabrite edu taustal ohtlikul määral küsimusi esitanud. Kuigi ka Lõuna-Koread valitses kuni 1987. aastani üpriski brutaalne diktatuur, ei ole selle kajastamine Põhja-Koreas tekitanud dilemmasid Pyongyangi enda meetodite suhtes.

Hirm, kastisüsteem ja lojaalsusel põhinev aineline heaolu juhivad ning hoiavad Põhja-Koreas tänapäevani protsesse koos, kuid lokaalse tähtsusega väljakutseid on esitatud tipp-poliitikas, majanduselus ja sõjaväes.

Mässatud on haridusasutustes, infot on atentaadikatsetest kolmele generatsioonile Kimidele. Välispoliitikas on terrorism olnud riiklikult heakskiidetud meetod eesmärkide saavutamisel. Põhja-Korea põgenike nn eksiilvalitsus on rünnanud Põhja-Korea saatkondi. Põhja-Koreas kääris ja käärib sisse-ja väljapoole suunatult nüüd ja edaspidigi. On sellel kõige taustal mingit lootust?

Hruštšovi sula jäätus Pyongyangis

Märgiliseim ning teadaolevatest kõrgetasemelisem väljakutse Kim Il-sungile esitati 1956.aastal toimunud Korea Töölispartei augustipleenumil. Nikita Hruštšovi sama aasta veebruaris peetud nn salajase kõne pärituules üritasid neljast huvigrupist koosnevas juhtparteis kaks esitada Kimile etteheiteid isikukultuse kasvu eest ning heitsid ette liigset keskendumist rasketööstusele Korea sõja järgses ülesehitustöös.

Dateerimata pilt Kim Il-sungist koos abikaasa Kim Il-sungi ja poja Kim Jong-iliga. Reuters


Episood lõppes 1956-1958 toimunud massiliste kaadripoliitiliste vangerdustega ning kombitsad otsiti tuhandete seotud inimeste kaupa üles mistahes elualadelt. Tuhanded kaotasid töökoha, sotsiaalse võrgustiku ning võimaluse elada pealinnas.

Hukatute arv on ebaselge, kuid see oli suur. Puhastuslainet proovisid tagasi pöörata nii Moskva kui ka Peking (mõlemad kaotasid episoodi tõttu Korea Töölisparteis igasuguse võimu), kuid 1958.aastaks oli Kim Il-sungi partisanide rühmitus likvideerinud igasuguse parteisisese konkurentsi.

Intsidendi järel ilmusid jõuametitesse pereliikmed

Sarnane juhtum leidis Töölispartei ladvikus aset ka 1967.aastal, mil Kim Il-sungi endised võitluskaaslased Jaapani-vastase võitluse päevilt tajusid, et isikukultus on kasvanud absurdini ja sellega on kaasnenud majanduslik stagnatsioon.

Kapstani intsidendi tagajärjel ümbritses Kim end jõuametites pereliikmetega ning tegi sama partei ladvikus. Riigipöördekatses osalenud sooritasid enesetappe, saadeti vangilaagritesse ning kadusid avalikkuse eest igaveseks.

Kim Il-sung koostas religioosse sisuga "10 põhimõtet elukorralduse edendamiseks", mis kehtivad Põhja-Koreas mõningate uuendustega tänapäevalgi. Keskmes on vaid üks Liider. Riiklikkuse leksikasse ilmus ja sinna tsementeerus väljend "monoliitne", mida kasutakse Liidrile keskendumisele panustamisel ühtse ühiskonna ja löögirusikana. Sel perioodil kadusid Põhja-Korea komberuumist viited Lenini ja Stalini geniaalsusele. Liidrikultus ning võimutäius saavutasid apoteoosi.

Vene kommunistide meeleavaldustelt pole Lenin ja Stalin kuhugi kadunud. ALEXANDER ZEMLIANICHENKO/AFP


Paleepöörded tuleb resoluutselt maha suruda

Kuidas need kaks teada olevat ja ajaloolaste põhjalikult läbi analüüsitud juhtumit mõjutavad täna Põhja-Korea argipäeva? Absoluutsete türannide uni ei ole ilmselt kunagi täisväärtuslik.

Ähvardavad paleepöörded on võimalikud ning oluline on need suruda maha võimalikult resoluutselt. Mõlemad juhtumid ning ilmselt kümned väiksemad hilisematel kümnenditel toimunud on Kimi peremudelisse geneetiliselt juurdunud. Paranoia on kõikehaarav ning viidud jumalike suunamudijate poolt miljoniteni.

Kim Jong-uni parteisiseseid vangerdusi ning pidevas muutuses olevas riigijuhtimismudelis torkab selgelt silma hirmu komponendi taasteke. Nii parteis kui ministeeriumides, kõrgetasemelistes ja olulistes komisjonides (just need juhivad tegelikult Põhja-Koread), sisutühjas parlamendis ning armeejuhtkonnas toimuvad juhtimisahelates muudatused, mis loovad üha vähem võimalusi esitada Kim Jong-unile mingilgi moel väljakutseid Kapstani ja Augustipleenumi sarnastel meetoditel.

Pereliikmed teevad taas karjääri

Kim Jong-un on isa ja vanaisa eeskujul mänginud taas olulisemad ametikohad pereliikmete ja hõimlaste kätte. Noorenduskuuri asemel on keskmine vanus keskkomitees, poliitbüroos ja armee juhtkonnas veelgi suurenenud.

Kim Il-sungi valgustatud plakat pealinnas Pyongyangis 2011. aastal. DAMIR SAGOLJ/REUTERS/SCANPIX


Kuidas töölispartei keskkomitee, poliitbüroo ja kongressi valimissüsteem võib kaasajal sättida absoluutse Liidri puutumatusse olukorda, kirjeldab äärmiselt põnevate ajalooliste näidete toel Põhja-Korea võimudünaamikat aastaid jälginud Vene ajaloolane Fjodor Tertitski nn põhjakorealikku demokraatiat analüüsivas loos.

Parteisisest rahulolematust on tarvis pidevalt ohjata ning see omakorda on otseses sõltuvuses parteist saadavast ainelisest kasust ning heaolust. Selle tagamine on maailma enim sanktsioonidega koormatud ning nüüd Covid-19 hirmus end esimest korda tegelikku isolatsiooni sulgenud Kim Jong-unile aina olulisem, kuid keerukam ülesanne. Koroonapandeemia annab meile elulise katsena aimu, kuidas sanktsioonid tegelikult mõjuda võiksid. Suhtlus ning kaubavahetus Hiinaga on aga pigem taas avanemas ja elavnemas.

Mässavad tudengid

1945. aastal, vahetult pärast Korea poolsaare Jaapani okupatsioonist vabastamist, alustasid Sinuijus (linn Hiina ja Põhja-Korea piiril) mässu sealse ülikooli tudengid Nõukogude Liidu poolt organiseeritud ning nende kaasajooksikuid eelistava toidujagamissüsteemi vastu.

Mäss paisus ning seda toodi maha suruma Punaarmee. Protsessi kaasati ka värskelt Korea põhjaosa (KRDV kuulutati välja alles kolm aastat hiljem) nukuvalitsejaks määratud Kim Il-sung. Suri kuni sada noort õppurit.

1989.aastal Pekingi Tiananmeni sündmuste tuules tekkisid rahutused enamikes Pyongyangi ülikoolides protesteerimaks Kim Jong-ili pillava elustiili vastu. Meenutagem, et tol aastal toimusid ülikalleid infrastruktuurirajatisi nõudnud n-ö alternatiivolümpiapäevad maailma noortele ning Kimi režiim ei saanud aasta varem Lõuna-Koreas toimunud edukatele Souli mängudele moraalselt alla jääda.


Festivalil osales üle kolmekümne tuhande välismaalase (ka kapitalistlikest maadest) ja sportmängude raames toimunud sotsialiseerumist võib liialdamata nimetada üürikeseks vabaduse oaasiks Põhja-Korea tumedas ja pikas ajaloos. Paljuski tuleb tudengite hilisemate rahutuste põhjusi ning julgust otsida just nendest kahest nädalast 1989. aasta suvel. Tuhandetele jäi kõrgem haridus edaspidi kättesaamatuks.

Saab süüa ja saab äri ajada

Militaarringkondi on Põhja-Korea kontekstis peetud erakordse lojaalsuse ja vankumatu tahte kantsiks. Pragmaatilisemast vaatenurgast on sõjaväkke soovitud minna ka põhjusel, et seal antakse lihtsalt paremini süüa.

Ohvitserkonna jaoks avab armee võimaluse ajada mastaapset äri. Põhja-Korea majanduselu avanemine ning esimesed suurtehingud sündisidki armee osalusel. Armee kontrollib olulist osa riigi majanduselust, olemas on riiklikud moonipõllud. Laevandus, kalapüük ning narkoäri on relvajõudude pärusmaa.

Põhja-Korea sõdurid Sinuiju linnas. Minoru Iwasaki/AP


Põhja-Koreas teatakse laialdaselt 1996.aastal toimunud riigipöördekatset, mis oli plaanitud vägivaldse võimuvahetusena. Põhja-Hamgyŏng provintsist sealsete omavalitsusjuhtide kaasamisel algama pidanud ülestõusust levis eelinfo siiski Pyonyangi ning päädis 40 hukkamise ja 300 vangistamisega. Ülestõusu ajendite hulgas peetakse tõenäolisemaks 1996. aastal näljahäda eelõhtul armees valitsevaid kohutavaid olusid ja nälga.

Uudiseid armees toimuvate intsidentide kohta immitseb riigist välja sageli ka tänapäeval. 2019. aasta veebruari lõpus, kui Kim Jong-un pidas Hanois luhtuvat tippkohtumist USA riigipea Donald Trumpiga, süüdati idarannikul Hamhŭngi linnas asuval sõjaväelennuväljal sealsed õhusõidukid.

Põhja-Korea juht Kim Jong-un ja USA president Donald Trump Hanoi tippkohtumisel. KCNA / AFP / Scanpix


Ka on viinud tulevahetusteni vastuolud ebainimlikes tingimustes piiri valvavate sõdurite ja piiriülesest kaubandusest kasu lõikavate ohvitseride ning omavalitsustegelaste vahel.

Näljased piirivalvurid on olnud regulaarsed külalised Hiina piirikülades, kus riisikoti nimel ei peeta paljuks tappa. Need episoodid on põhjustanud (varjatud) diplomaatilisi probleeme kahe naabri vahel. Piirialadel toimuv on saamas tabuteemaks ka Hiina poolel.

Turg on režiimile ohtlik paik

Põhja-Korea tuleohtlikumad paigad on turud. Organiseeritud kujul on neid üle riigi nelisada (2010), isealgatuslikke aga tuhandeid.

Jangmadang (장마당) ehk turuplats on kasvatanud üles terve nn jangmadangi generatsiooni, kes näljahäda järgsel ajastul õppis päris kimilsungismi ehk riiklikult kultiveeritud dogmat igakülgsest isehakkamasaamist.

Just need enamasti isetekkelised müügiplatsid on tegelikult Põhja-Korea rahvamajandust elushoidvad, kuid tundlikud ning režiimile ohtlikud paigad. Oluline ei ole mitte jälgida seda, kuivõrd Kim Jong-uni või tema isa režiim rahva heaks teeb või tegi, vaid seda, mida ei tee.

Turgudel toimuva reguleerimine sai alguse juba 2000. aastate alguses, kui kehtestati müüdavatele toodetele, müüjate vanusele ja isegi soole piirangud. Enamik turul turumajanduse reegleid omandavaid osalisi on just alates lubatud soliidses eas, viiekümnendates koduperenaised.

Lõviosa põgenikest on olnud turgude tõttu alati naissoost

Just turgudel tekkinud sotsiaalsed võrgustikud ja oskused on peamiseks põhjuseks, miks enam kui kolmveerand Põhja-Korea põgenikest on alati olnud naissoost. Katsed ohjeldada režiimile ohtlikku ettevõtlikku meelt ("antisotsialistlik käitumine" on regulaarne käibefraas Põhja-Korea meedias ning selle kasutamine pigem süveneb) on olnud ajutise iseloomuga ning edutud.

Turud on kasvanud ning umbkaudu 80% põhjakorealastest sõltuvad oma hakkamasaamises just neist. Seetõttu on igasugused katsed turgudel toimuvat riigi ideoloogiaga sobivates raamides hoida tekitanud hulgaliselt vastureaktsioone. 2011. aastal kähmlesid sajad turulised politseiga Sinuijus, oli hukkunuid.

Turgudel toimuvaga on otseselt seotud ka 2009 .aasta äpardunud rahareform, mil Kim Jong-il üritas taastada kohaliku vonni renomeed, keelates välisvaluuta igasuguse kasutamise ja omamise ning devalveeris vonni. Põhjakorealased kaotasid säästud.

Tekkinud pahameeletormis põletati Kim Il-sungi näopildiga kupüüre, soditi ausambaid ning Pyongyangis pidid võimud päevadeks komandanditunni kehtestama. Režiim tunnistas reformi äpardumist ning 2010. aastal hukati patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi avalikult.

Edaspidi on võimud üritanud turgude arengut riiklike toetusmeetoditega raamitumalt ohjeldada, kuid selles protsessis on nii trumm kui pulgad ammu tavaliste kodanike käes. Põhja-Korea tegelik valuuta on juba ammu Hiina jüaan, sobib ka Ameerika dollar.

Pealinnas korraldati sodijale nõiajaht

Erinevad monumentide rikkumised, režiimivastaste tänavamaalingute ilmumised ning nendest tekkinud asulate sulgemised on uudiskünnist ületanud korduvalt. Tuntuim episood pärineb aastast 2011, kui Pyongyangist leitud graffiti "Kim Jong-il - türann, kes suretab meid kõiki nälga" peale suleti pealinn kolmeks päevaks ning viidi läbi ulatuslik käekirjakontroll.

Maske kandvad Pyongyangi elanikud selle kuu algul. Chsa Song Ho/AP


Oluline on märkida ära ka üleriiklikult paljudes asulates avaldanud Kim Jong-uni vastaste sõnumitega lendlehtede kampaania 2016.aastal. 2017.aastal pidi režiim teiste küsimuste seas käsitlema ulatuslikku monumentide rikkumise ja sodimise lainet.

Kimide napid pääsemised

Väidetavalt on kiputud ka liidrite elude kallale. 2004. aastal Hiinast plaanitust mõned tunnid varem kodumaale naasnud Kim Jong-il pääses soomusrongiga Yongchoni raudteejaama läbides mõned tunnid hiljem (esmase plaanitud saabumise ajal) toimunud hiigelplahvatusest, mis muutis rusudeks sadu hooneid, tappis tuhandeid ning plahvatusjäätmed lendasid üle piiri Hiinassegi. Õnnetuses hukkus sealhulgas hulk süürlasi (!), kelle eesmärgid Põhja-Koreas viibimisel on segased. Väga visad on kaduma ka analüüsid, mis kinnitavad Iisraeli osalust juhtunus.

Riik suleti välismaailmale hermeetiliselt (ka telefoniliinid) ning kogu sõjaväejuhtkond vahetati loetud nädalatega välja. Samuti on infot Kim Jong-unile plaanitud atentaadist 2012. aastal Pyongyangis, kui tema marsruudilt leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga.

Samjiyon mullu detsembris pärast avamistseremooniat. AP/Scanpix


Mullu tõstsid mässu sajad pakases Samjiyoni näidisasulat ehitavad töölised. Ülestõusud ja mässud vabrikutes, ehitusplatsidel, kaevandustes on vangilaagritesse või riiklikult korraldatud hukatusse viinud tuhandeid inimesi.

Transformeerub Kuuba või Laose sarnaseks

Jään kõike eelnevat arvestades siiski oma 2015. aasta raamatus "Nälg, hirm ja maailma suurim vangla" toodud tulevikustsenaariumi juurde, mille kohaselt transformeerub Põhja-Korea tasapisi millekski Kuuba või Laose sarnaseks.

Turumajanduslik majandusmudel on riiki tulnud, et jääda ja areneda. Mälupulgad on Kimi režiimile ohtlikumad kui konventsionaalne relvapark Lõuna-Koreas, Jaapanis või kaugel Ameerika Ühendriikides.

Eduka rahvaülestõusu eeltingimused on Põhja-Koreas siiski endiselt täitmata ning selles tuleb tunnistada režiimi tarkust. Riigis puudub igasugune oluline välissuhtlus eraisikute, rääkimata organisatsioonide tasemel, pole internetiühendust, välismaale helistamise võimalust.

Riigisisese intraneti sisu loob riik. Mobiilsed sidevahendid leiavad küll aina enamat kasutust ja on põhjakorealaste seas hinnatud, kuid nende riist- ja tarkvara loomist kontrollib riik. Sotsiaalmeediat olemas ei ole, füüsilised kontaktid üle territooriumi on kontrollitud ja minimaalsed.

Peamine eeldus laiemateks intsidentideks on siiski täidetud. Olemas on mastaapne rahuolematus võimude saamatusega heaolu taganud lubaduste täitmiseks (2017. aastal lubas Kim tuumaprogrammi peatsel lõppemisel täie innukusega keskenduda rahva heaolule) ning see on oluline, kuid kahjuks ebapiisav.

Puuduvad võimalikud liidrid, ühine arusaam või ideoloogia tulevikust, igasugune väline toetus või dissidentide liikumine jne. Kehtib ütlus "kaasajal tühja kõhuga revolutsiooni ei tee". Põhjakorealased oskavad arvesse võtta 70 aasta jooksul kogetud hirmu ning võimalikke fataalseid tagajärgi. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt mingeid vapustusi vaatamata enneolematule välissurvele - nii inim- kui loodustekkelisele - loota ei saa.

Inimõiguste olukorraga tutvumiseks soovitan lugeda värsket ÜRO Inimõiguste Komitee 25.veebruaril ilmunud raportit olukorrast Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis. Tekst on ladusas kirjastiilis, kuid emotsionaalselt raske lugemine. Tuleb siiski mainida, et kõik viimaste aastate samad raportid on olnud kahetsusväärselt sarnase sisuga. Kaasaja jõhkraim inimkatse jätkub.