„Isa oli teeninud kokku 20 000 Rootsi krooni (praeguse kursiga umbes 2200 eurot), mis pidi maksma meie salaja toimetamine Moskvast tema sugulaste juurde Saksamaale.

Ta uskus, et me saame sõita bussi või veokiga, aga see osutus konteineriks, kuhu oli kokku surutud 64 põgenikku Iraagist, Afganistanist ja Kurdistanist.

Ma mäletan, et seal oli jääd, ma usun, et see oli tegelikult mõeldud toidu vedamiseks. Jää sulas aeglaselt, nii et konteinerisse tekkis vesi.

Meie, lapsed, oksendasime ja roojasime. Rahvas oli paanikas, sest hapnik hakkas lõppema, nii et kõik karjusid ja nutsid. Mõned poisid võtsid asja käsile ja üritasid konteinerisse auke teha. Neil õnnestus avada mingi luuk, nii et hapnikku tuli sisse.

Siis otsustas mu ema minna minu üheaastase väikevennaga selle juurde, sest vend hakkas minestama. Ema on rääkinud, et kõik olid nii paanikas, et nad hakkasid teda peksma, kui ta üritas ette trügida. Kui ta jõudis augu juurde, avati konteiner äkki teiselt poolt. Keegi oli laeval kära kuulnud ja nad leidsid meid.“