Tee elukaare etapid: projekteerimine

 (8)

Maanteeameti, Delfi ja Accelerista koostöös sündivas rubriigis „Selle suve teetööd” käsitleme lähemalt tee elukaare olulisemaid etappe: analüüsi, projekteerimist, ehitamist-remontimist ning hooldamist ja korrashoidu. Maanteeameti ida teehoiu osakonna juhataja Anti Palmi tutvustab igat etappi põhjalikumalt. Seekord vaatleme lähemalt teede projekteerimist.

Eestis on üle 16 000 kilomeetri riigiteid. Uute teede projekteerimisel on määravaks põhjalik lähteandmete kogumine: nende põhjal pannakse kirja lähteülesanne ja luuakse projekt.

Projekteerides tuleb arvestada kehtivate nõuete, normide, standardite ja juhendmaterjalidega. Kõik arvutused, mis tehakse, tuleb mitu korda üle kontrollida. Teed projekteerides ei saa lubada vigu, sest iga eksimus võib olla ohtlik inimestele, mõjutada looduskeskkonda või tekitada varalist kahju.

Projekteerija ülesanne on kujutada jooniste (mudelite) ja tekstiosa abil võimalikult elutruult, mida ehitaja objektil ehitama peab – kui sügavalt välja kaevama, millistest ja kui paksudest kihtidest uue tee valmis ehitama. Lisaks luuakse märksa keerulisemaid jooniseid sildade kohta, kus joonise detailsus võib küündida mutri ja poldi tasemeni.

Projekt võib valmida mitmes maailma nurgas

Mitte väga ammu töötasid projekteerijad sigaretisuitsustes büroodes, joonestades sirkli, joonlaua ja malliga kollastele paberitele asendiplaane ning ristlõikeid. Tänapäeval kasutatakse projekteerimisel arvuteid, mis aitavad projekteerimist oluliselt kiirendada ja luua kahedimensiooniliste paberil jooniste asemel digitaalseid kolmemõõtmelisi mudeleid.

Seotud lood:

Iga projekteerija võib töötada erinevas maailma nurgas, kuid pilveteenuste kaudu sujub koostöö siiski suurepäraselt. Uusim kaasaegne väljakutse, mis on jõudnud ka teede projekteerimise valdkonda on BIM (Building Information Modelling) ehk projekteeritava rajatise info haldamine ja suunamine läbi erinevate elukaare etappide.

VAATA JA LOE LISAKS:

Ka aeglaselt liikujad on vahel probleemiks, aga klassikaliselt tekib möödasõidu „vajadus“ sellest, et piirkiirusega liiklejale jõuab järele piirkiirust natuke ületav juht.

Kuna erinevad projekteerijad eelistavad tihti erinevaid programme ja lisaks tuleb eri osade projekteerimisel kasutada erinevaid spetsiifilisi programme, siis on järjest enam populaarsust võitmas tarkvarad, mis suudavad eri programmides töötamise ühte töökeskkonda või ühele töölauale koondada.

Lähteandmeid kogutakse moodsa tehnikaga

Oluliselt on arenenud ka lähteandmete kogumine – maamõõtmise meeskondade asemel piisab enamasti ühest inimesest või on võimalik kasutada isegi autodele kinnitatud laserskannereid või droone, mis suudavad fotode abil mõõdistada kolmemõõtmelisi mudeleid. Need lähtemudelid on projekteerimise aluseks ja nendest lähtuvalt joonestatakse valmis projekt.

Lähteandmeid, mida projekteerijad vajavad, on väga erinevaid ning mida põhjalikumalt on need kaardistatud, seda kvaliteetsem ja kauakestvam on ka tulevane tee.

Näiteid lähteandmetest:

  • Tulevase tee asukoht: asendiplaan.
  • Kasutusintensiivsus – planeeritud liiklusvoog ja selle koosseis, sh raskeveoste osakaal. Nende lähteandmete saamiseks tehakse liiklusuuring.
  • Geodeetiline alusplaan. Eeldab uuringut.
  • Geoloogilised tingimused. Eeldab uuringut.

Õnnestunud projekt täidab soovitud otstarvet, vastab standarditele ja (ohutus)nõuetele ja on nende optimum ehk selles on välja arvutatud kõik kulutused, mis on vajalikud kõigi tingimuste täitmiseks.

Projekteerijatel tuleb silmas pidada ka tellija soove, funktsionaalset efektiivsust, kulude optimeerimist, tasakaalu ehitus- ja kasutuskulude vahel. Uus tee peab olema kõrgel tehnoloogilisel tasemel ja sobima keskkonda, kuhu see ehitatakse.

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.