Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Paksuna piitspeenikeste naiste kollektiivis ehk dieedihooaeg on tibid hulluks ajanud

 (50)
Paksuna piitspeenikeste naiste kollektiivis ehk dieedihooaeg on tibid hulluks ajanud
Panthermedia, Scanpix

Töötan naistekollektiivis ja olen kõikidest oma kolleegidest paksem. Me räägime siin ikka 10-15kilosest vahest, mitte paarist-kolmest üksikust kilost. Mida päev rannahooajale lähemale, seda kõvemaks muutub nende kõrendite kisa selle kohta, kuidas nad kõik on hirmus paksud, peavad dieete ja sel suvel vist randa üldse ei saagi, sest, kujutage ette, nr 34 bikiinid on täpselt parajaks saanud, mitte ei lötenda enam ümber tagumiku, kus on selle häbi ots...

Mina kaalun umbes 70 kilo ja kannan nr 40 riideid. Kolleegid kaaluvad u 50 kilo ja kannavad 34-36 suuruses riideid. Tegu on tütarlastega, kellel kahjuks taktitunne kui selline täielikult puudub. Nimelt kuulen ma hommikust õhtuni kädistamist selle ümber, kui paksud kõik on. Ülekaalulised. Rasvunud. Vaalad. Koledad. Kes sööb ainult toortoitu, kes katsetab mahlapaastu, kes käib paastulaagris, kes ei söö üldse midagi.

Samal ajal räägivad nad hästi kõva häälega sellest, et “mõtle, milline ma siis veel oleks, kui ma mingi 60 kilo kaaluks! Õudne, ma oleks täielik vaal, ei julgeks kodustki välja tulla!” Mille peale ma siis küsisin, et kas ma siis peaks ka ainult kodus istuma, sest ma kaalun rohkem kui 60 kilo. “Eiiiiiiiiiiii, sina oled eee… äääää… normaalne!” ehmatavad nad end siis kangeks ja jätkavad täpselt samal teemal: “Käisin täna poes ja sealt olid kõik normaalsed numbrid ära ostetud, ainult mingid hiiglaslikud 38-d olid järel. Ma ei saa aru, kellele nii suuri numbreid üldse tehakse, keegi kannab ka selliseid vä?!” Kui ma siis jälle ütlen, et mina kannan näiteks number 40 riideid, järelikult olen ikka erakordselt paks kohe, siis tibid muidugi punastavad ja kokutavad: “Eiiiiiiiiii, sina oled … eee… normaalne!”

Seotud lood:

Eriline kino käib praegu söömisega. Need tibid muidugi ei söö. Ja see tähendab, et keegi teine ka ei tohi süüa. Kui keegi tuleb kontorisse kasvõi võileibadega, või veel hullem — koogiga, saab ta sellise sõimu, et hoia ja keela! “Einoh, aitäh, sa ju tead, et ma olen dieedil, sa ei pea oma ahvatlustega mulle nina alla ronima, eks?! Miks sa tuled siia mind piinama praegu?!” Ise istuvad ninapidi toiduajakirjades ja ohivad: “Mmm, kui mul dieet läbi saab, küll ma siis hakkan tegema seda ja toda kooki ja söön burksi ja praen peekonit!”

Siis arutatakse, mitu cm peaks tagumikult ja reitelt kaotama, et saaks kanda liibuvat seelikut ja lühikesi pükse. Et kas siis, kui 36 number seelik on täpselt paras, kas siis on kintsud liiga paksud juba? Või kuidas kaotada “pekki” kõhult, kus minu silmaga vaadates seda nagu üldse kohe pole, aga tibi meelest on ta niiiiiiii paks, nagu oleks juba mitmendat kuud rase. Vaatan ja vaatan ja ei saa kohe üldse aru, millest ta räägib, aga tema väidab, et mees juba olevat öelnud, et punn on ees. Vaatan siis oma kõhtu, mis pärast kahe lapse kandmist on selline välja veninud, pehme ja lotendav ja mõtlen, et ei tea, mida see mees veel minu kohta ütleks…

Ükspäev oli veel pikemalt kui tavaliselt arutlusel ka trenni teema, see tuli sellest, et keegi kirjutas Naistekas, kuidas tal suure treenimise tulemusena tissid ära kadusid. Siis läksid plikad ähmi täis ja hakkasid teineteise tisse mõõtma, et kas neil on ka vähenenud, ja arutasid, kuidas tisse säilitada. Ei tulnud sealt ühtegi mõistlikku mõtet, jõuti järeldusele, et parem on olla peenike ja trenni edasi vuhkida, sest rinnasuurendusoperatsioonid ju nii väga palju ei maksagi.

Ühesõnaga, naised on täitsa hulluks ära läinud oma dieeditamise, kehakaalu ja “paksusega”. Miks inimesed ei suuda oma kehaga leppida ja sellest rõõmu tunda? Ja miks on vaja pidevalt endast suuremate juuresolekul rääkida kehakaalust ja paks olemisest?

Mina, paks, söön kooki siis kui tahan, kannan oma “vaala” mõõdus riideid täitsa rõõmsalt ja rahulikult edasi ning käin jõusaalis higistamise asemel õhtuti koeraga jalutamas. Olen rõõmus ja rahul, itsitan tibide dieedihulluse üle ja mõtlen, et olgu nad rõõmsad ja õnnelikud, et neil päris probleeme ei ole.