Miks ma kardan lihtsustatud kodakondsuse andmist: eestivenelastel pole vastutust rahvusriigi säilimise ees ja nad ei tee otsuseid sellest lähtuvalt
Kuna vajan abi ühe rõivaeseme parandamisel, hakkamegi sellest rääkima. Üsna varsti avastan, et endalegi märkamatult olen üle läinud vene keelele, sest nii lihtsalt saame paremini teineteisest aru. Nii me seal pusime kahes keeles, aga kuna ta mind aidata ei saa, sätin ennast mõlemapoolsete soojade soovide saatel minekule. Mis keeles, ei mäletagi enam ja see polegi minu jaoks tähtis.
Minu töökollektiiv koosneb valdavalt eestlastest, kuid on mitu kolleegi, kelle nimi ja aktsent annavad põhjust arvata, et nad ei ole Eesti päritolu. Inimestena on nad ääretult abivalmid ja soojad. Kohvipauside ajal räägime lastest ja perest ja igapäevastest muredest. Kui eestlased hakkavad kööginurgas poliitikakonti järama, mida juhtub küll harva, aga siiski tuleb ette, on nad lihtsalt vaikselt ja ei sekku. Võibolla puudub neil seisukoht, võibolla ei ütle meie poliitikute nimed neile lihtsalt midagi.
Õhtul ruttan lasteaeda. Minu lapse kapp on kõrvuti Artjomi kapiga, kelle vanematega koos oma last riietan.pea igal argipäeval. Tema isa on vaikne ja pigem kiirustab poega „Davai! Davai!“, sest mäng ei taha ka riietusruumis lõppeda. Mõned repliigid, mida temaga vahetanud olen, annavad aimu, et ta ei räägi eesti keelt. Artjomi ema seevastu on rõõmsameelne ja avatud, kellel ka eesti keel üsna ladusalt suus.
Ma ei ole kunagi mõtelnud, mis rahvusest mind igapäevaselt ümbritsevad vene keelt koduse keelena kõnelevad inimesed on, on nad venelased, ukrainlased, valgevenelased või veel mingist muust rahvusest. On nad Eesti kodanikud või kuidas nad Eestisse on sattunud, samuti ei tea, sest nendel teemadel me ei räägi. Ma ei tunne nende inimeste suhtes mitte mingit võõristust, pigem sümpaatiat, ja vene keeles suhtlen hea meelega, et keel rooste ei läheks. Ma ei ole kunagi mõtelnud, kas need inimesed või nende lähedased suunaksid minu ja mu pere vastu relvad, kui peaks tekkima tõsine konflikt Eesti ja Venemaa vahel. Mõistus lihtsalt tõrgub sellist küsimust esitama. Kuigi Ukraina sündmuste vaates ei olegi see enam niiväga hüpoteetiline, ei peaks me siiski selle küsimusega mängima. Arvan, et ka väga paljudele venekeelsest elanikkonnast on vastus sellele küsimusele sama valus ja määramatu kui eestlastele ja tegelik tõde selguks siis, kui konkreetne olukord tekkinud on. Annaks jumal, et me seda kunagi teada ei saa!
Milles siis probleem?! Miks ei võiks siis nende toredate inimeste, kellega igapäevaselt külg külje kõrval elame, järeltulijad olla automaatselt Eesti kodanikud? Miks mõte sellele mind ärevaks teeb?!
Eesti Vabariigi Põhiseadus algab ridadega:
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Fakt, et ühel miljonilise rahvaarvuga rahvusgrupil on oma riik, kus ta saab vabalt oma keelt ja kultuuri arendada, on ime. See on ime, mille säilimise ja hoidmise eest peaks seisma iga inimene, kes nimetab ennast eestlaseks, jättes kõrvale oma isiklikud poliitilised huvid.
Riigi kodanikuks olemine tähendab automaatselt vastutust otsuste langetamisel, mis tagaksid selle riigi põhiseadusliku eesmärgi.
Kas need eestimaalased, kes töölt koju minnes lülitavad sisse Moskvas toodetud telekanalid ning kujundavad oma maailmapildi sealt tuleva järgi, tunnetavad oma vastutust Eesti rahvusriigi säilimise ees? Kas nad üldse näevad seda imet ja mõistavad vajadust seda kaitsta? Kas nad lähtuvad oma otsustes eesti rahvuse ja kuluuri säilimisest läbi aegade? Kahtlen selles ja seetõttu ei tohiks me Eesti Vabariigi kodakondsust devalveerida. Kingitusena saadud kodakondsus ja pealesurutud eesti keele oskus ei too automaatselt kaasa ülalpool nimetatud vastutuse teadvustamist.
Seega, minu, kui eestlase hirm ei ole kes kelle vastu konfliktiolukorras relva tõstab, sest ma ei eeldagi, et keegi saaks tõsta relva oma esivanemate päritolumaa vastu, sõltumata kodakondsusest.
Minu hirm on, et need eestimaalased, kellele me kodakondsuse lihtsustatud korras anname, ei taju tegelikult oma põhiseaduslikku vastutust eesti rahvusriigi säilimise ees ja ei tee ka otsuseid sellest lähtuvalt.
