Lugeja: maksan nelja jõusaalikuu hinna rattalambi eest, et saaksin privaatselt trenni teha!
Jõusaali kuukaardi saab Tartus kätte kahekümne euroga ning selle raha eest võib klubisse siseneda kuni kella kaheni päeval. Trenni vihtuda võid korraga poolteist tundi ja siis saad oma higise kere duši alla vedada. Saalis pead jälgima, et mõne härja trennikava sassi ei aja ja muidu jalgu ei jää.
Pärnus sai aastaid jõusaalis käidud, kuna rattateed selles linnas kriitikat ei kannata. Lihtsalt ei ole mitte kuskil sõita, äärekivid on nõukogude ajast kõrged ja rattateid rajatakse aastas juurde pooleteise meetri kaupa. Suvepealinna jõusaaliaegadest on meeldejäävaid ja hingelisi hetki palju.
Algas jõutrenn sellega, et minuga kaasas olnud näitsikut taheti rajalt maha rebida. Telefoninumbreid sokutati neiule trenni algusest lõpuni ja mina tundsin end päris tolana seal kõrval. Testosteroonist puhisevad jõusaalitüübid olid nii omas elemendis, et kaunis naishing viis viimse mõistuse hantlite vahelt minema. Pärast seda koledat kogemust ma naist enam trenni kaasa ei võtnud.
Koledad kogemused sellegipoolest jätkusid - üks eriti isane isend vehkles saalis oma mobiiliga kõnesid röökida närviliselt edasi-tagasi kõmpides. Tundsin end väga vales kohas olevat ja tema privaatelust kuulmine häiris üsna kõvasti. Ühine jõusaal küll, aga härral oli iga jumala trenn vaja mingeid draamasid klaarida teiste treenijate silme ees. Maksime me mõlemad sama hinda jõusaali eest, aga temal oli seal kuidagi õiguseid alati rohkem.
Ühise piiratud trenniruumi puhul morjendabki kõige rohkem sõltumine trennikaaslasest. Kui satub ikka mingi eriline ajugeenius jälle olema, siis lihtsalt ei taha end samasse ruumi paigutada. Ja mõnel päeval ei taha ühtegi inimest näha - sellisel juhul on eriliselt võimatu rahvarohkes trenniruumis end hästi tunda. Üle jääbki enda soojalt sisse pakkimine ja pärast tööpäeva lõppu lambivalgel rattaringile kihutamine. Igal juhul parem kui olla koos võõraste inimestega, keda niigi päeva jooksul juba liiga palju nägema oled pidanud.
