Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

INTERVJUU KORRALDAJATEGA: kuhu kadus kodanikuliikumine "Aitab valelikust poliitikast"?

 (26)
INTERVJUU KORRALDAJATEGA: kuhu kadus kodanikuliikumine "Aitab valelikust poliitikast"?
Foto: Ahto Sooaru

Erakondadevälise liikumise "Aitab valelikust poliitikast" varjusurma põhjuseid avas vabakutseline kirjanik Made Luiga.

Oma mõtteid avaldas ka autonoomse Ülase 12 sotsiaalkeskuse korralduskollektiivi liige Andres Kalashnikov.

Mis oli liikumise "Aitab valelikust poliitikast" (AVP) eesmärk?

Andres Kalashnikov: AVP-d iseloomustas pigem eesmärkide mitmekesisus. Näiteks kõigil korraldusega tegelenud inimestel olid isiklikud eesmärgid, visioon mida ja kuidas muuta. Ent liikumisena otsisime pigem "suurimat ühist nimetajat". Selleks sai üldine, mõnes mõttes abstraktne rahulolematus poliitmaastikul toimuva suhtes.

Leidsime, et suurem ja võimalikult palju erinevaid inimesi koondav liikumine toob tõenäolisemalt soovitud muutuse, kui mingeid väga konkreetseid nõudmisi ja lahendusi omav väiksem grupp.

AVP ei olnud organisatsioon, kuigi inimestele võis meedia kaudu selline mulje jääda. Tegu oli mitmete inimeste ja sõpruskondade kokkutulemisega. Kusjuures alguse sai AVP kolme sõbra jutuajamisest kontserdil, hiljem järgnesid juba Facebooki grupp, meeleavaldused ja muu. Mingit formaalset struktuuri meil ei olnud.

Üheks AVP eesmärgiks oli kindlasti ka inimeste inspireerimine ja julgustamine oma õiguste eest seisma. Lõpetada ühiskonnas leviv endeemiline arvamus, et meeleavaldused ei muuda midagi, et nende korraldamine on keeruline ja nende eesmärk alati rahutusi provotseerida.

Seotud lood:

Made Luiga: Kõige üldisemaks eesmärgiks võiks nimetada üldise tardumuse murdmist, selget sõnumit, et väga paljudel ja väga erinevatel inimestel on võimuga sama probleem: see ei ole usaldusväärne. Kuna sündmused toimusid tõepoolest nii kiiresti, siis meil ei olnud aega tegeleda enesemääratlemisega, kes või mis me oleme.

Oleks ka enam kui kummaline, kui kodanikualgatusest tõepoolest oleks välja kasvanud partei või mõni muu tugeva struktuuriga organisatsioon. Kui võtta AVP eesmärgiks edukat meeleavalduste läbiviimist, siis selles me kindlasti õnnestusime. Kui aga eeldada, et AVP oleks pidanud poliitikas mingeid märkimisväärseid muutusi suutma korraldada, siis see on juba utoopilisem eesmärk.

Mil määral loosung end õigustas?

A.K.: Kuigi AVP ajendiks oli nn Silvergate'i afääriga seonduv, siis tegelikult ei olnud tegu lihtsalt Reformierakonna-vastase kampaaniaga, vaid üldisema murega poliitilise olukorra, selle ebaeetilisuse ja arrogantsuse suhtes.

Soovisime anda status quo'le sõnumi, et rahvas jälgib ja mõistab poliitikas toimuvat, et vajadusel teeme oma rahulolematuse nähtavaks ning kuuldavaks. Loosung "Aitab valelikust poliitikast" sobis sellesse konteksti väga hästi, sest oli piisavalt laialt tõlgendatav.

M.L.: Loosung on täpne ja pole aktuaalsust kaotanud. See märgistab olukorda, kus poliitilised parteid on muutunud pigem ärikartellideks, kes seisavad mitte rahva, vaid iseenese võimusäilitamise teenistuses. Mistahes spetsiifilisem nõudmine oleks kitsendanud osalejate ringi.

Samas oli valetamise ja vassimise eest vastutuse kandmise punkt kuidagi ikka täiesti maha tõmmatud näiteks kasvõi Rahvakogus arutlusel olnud probleemide ringist. Poliitilise vastutuse võtmine, vigade tunnistamine, lugupidav ja avatud suhtlemine ei ole meie poliitkultuuri osa. Päev-päeva järel tulevad välja uued skandaalid, püsivad mõne nädala meedia huviorbiidis ning unustatakse siis.

Mis oli meeleavalduste tulemuseks?

A.K.: Tõestasime, et meeleavaldusi saab korraldada sisukalt, ent meeleolukalt. Ehk suutsime anda signaali ka linnavõimudele ja politseile, et nendepoolsed mured massimeeleavaldustega seoses on tihti liialdatud. Paljudele oli see esimene meeleavaldus, kus osaleti. Loodame, et need inimesed leiavad endas julgust ning tahet järgmine kord ka ise inimesi tänavale kutsuda.

M.L.: Minule tundub, et meeleavaldust üritatakse ikka jätkuvalt tagantjärgi meedias naeruvääristada, pisendada ja ka ära unustada.

Eelkõige rõhutakse selle aspekti peale, nagu oleks mistahes demonstratsioon ning meeleavaldus automaatselt vägivaldne, ekstremistlik, kellegi mahitatud. Üritatakse iga hinna eest näidata, et see ei olnud tavaliste inimeste vaba tahte avaldus, vaid sildistada see erinevate negatiivse värvinguga sõnaga: kesik, sots, venelane, penskar, lõngus, anarhist, töötu kabajantsik.

Kuidas mõjutas AVP-d jääkeldri protsess?

A.K.: Mõjutas üsna palju, sest AVP-siseselt tekkinud kaks fraktsiooni - jääkeldris osalemise pooldajad ja vastased -, jäidki lahkarvamusele.

Kuna puudusid varem kokku lepitud otsustusmudel ning aeg osalemise suhtes otsus langetada oli lühike, tundis hiljem üks osa AVP osalisi end otsusest siiski jääkeldrisse minna tõrjutuna. See tekitas lisaks sisepingeid.

Siin tundub paslik rõhutada taaskord seda, et AVP näol oli tegu tavainimestega, kel puudus taolistes poliitilistes protsessides osalemise kogemus.

M.L.: Jah, niipalju kui oli inimesi, niipalju oli ka arvamusi, ja otsus tuli langetada kahe päeva jooksul peale meeleavaldust. Lisaks oli ju kolme linna kohta eraldatud üks osalejakoht. Kui üritati seda muuta ning saada suuremat osalust, siis järgnes petlik väide, et ruum on väike, kuid edaspidistel kohtumistel sellist piirangut enam ei ole.

Mingeid edaspidiseid kohtumisi aga ei tulnud, siis suunati kogu protsess juba olemasolevate struktuuride raamidesse. Seega võib öelda, et jääkeldrisse kutsumisega tehti AVP-st formaalselt organisatsioon ja seejärel lükati ta üle ääre.

Miks polnud liikumine jätkusuutlik?

A.K.: Erinevad maailmavaated muutsid raskeks edasise tegutsemise ühise jõuna. Erinevad arusaamad sellest, kuidas edasi minna ning vähene aeg. AVP tuumikusse kuulus nii parem- kui vasakpoolseid, nii anarhiste kui täiesti apoliitilisi inimesi. Kõik otsused eeldasid kiiret reageerimist, mis oli keeruline, kuna AVP ei olnud kellegi põhitöö. Kuigi ohverdati nii oma enda töö- ja vaba aega, siis pidev intensiivne tegutsemine kurnas inimesi.

Palju on olnud kriitikat, et miks AVP aktiivse tegutsemise lõpetas. Ilmselt poleks sellist hääbumist tulnud, kui kritiseerijad oleksid ise meile abikäe ulatanud. Me polnud spetsialistid ega poliitikud, vaid samasugused tavalised inimesed, nagu meid kommentaariumites passiivsuses süüdistajad.

Samuti tundus mingi hetk, et jääkelder saavutas oma eesmärgi ning ühiskonnas levinud tugev võitlusvaim hakkas vaikselt vaibuma. Kartsime, et järgmised aktsioonid oleks kordades väiksema osavõtuga ja see oleks andnud signaali, et nüüd peale meeleavaldust ollakse olukorraga rahul, võib edasi kommenteerida.

M.L.: Ma ei oska maailmavaadete küsimustes kaasa rääkida. Pigem arvan ma hääbumise põhjuseks ühendava motiivi puudumist, ei olnud selget sihti mida ja kuidas edasi teha. Mulle näib, et probleemid on üldiselt sarnased ilmselt ka mujal maailmas kodanikualgatusest sündinud liikumistega.

Tundub, et üheks põhiprobleemiks on struktuur ning eesmärgid. Valitseb laias laastus kaks seisukohta rohkete modifikatsioonidega. Ühed nõuavad radikaalsemat tegevust: olgu see siis meeleavalduste korraldamine või palju tugevama sõnumi ja nõudmiste edastamine. Teised soovivad pigem liikuda pehmemalt, järk-järgulisemalt ja rohkem olemasolevate raamide sees.

Jääkeldri protsess on põhjustanud palju segadust, vastalisi meeleolusid ning nõutust – selle toimimisprintsiibid jäävad segaseks, ei ole kindlust, et seal vastuvõtud seadusemuudatused ka tegelikult realiseeruvad. Tekib dilemma, kas AVP kui üks ümarlaua protsessi osapooltest saab edasi võidelda ka kiuslikumate meetoditega.

Ühelt poolt on seisukoht, et AVP kui kindla programmi ja organsatsioonita rahvaliikumine saab endale lubada kõiki tegevusi - nii poliitilist kaasamõtlemist, tegelemist kohalike valuprobleemidega versus suur riigipoliitika, poliitilise teadlikkuse tõstmine rahva hulgas jne. Inimesed, kes soovivad konkreetsemat struktuuri ja tegevuskava, ütlevad, et pikas plaanis nad sellises kaoses jätkata ei suuda. Need aga, kes soovivad pidevat survet avaldada, heituvad, kui mingit tegevust ei toimu.

Ühelt poolt võiks ütelda, et kõik on väsinud, ja samas, aega on, kuskile pole kiiret. Teiselt poolt survestati AVP-d ka väljastpoolt, andes mõista, et nad on pildilt kadumas. Ma ise olen hetkel seda meelt, et kogu protsess näitas, et vajadusel on meil inimesi, kes on võimelised panustama oma aega tahet ja energiat mingi konkreetse aktsiooni läbiviimiseks. On aga palju nõutud et neil jätkus seda fanaatilisel tasemel väga pikka aega ilma selgepiirilise ülesandeta.

Kuhu kõik protestihääled kadusid?

A.K.: Protestihääled on endiselt alles. Ega keegi AVP-st ei arva, et poliitiline olukord oleks nüüd pärast meeleavaldust, rahvakogu või Michali tagasiastumist meeldivam. Lihtsalt inimesed väsisid pärast intensiivset perioodi, mis päädis eduka meeleavaldusega.

Kuna enne meeleavaldust puudus visioon, kuidas edasi minna, siis inimesed naasesid oma igapäevaste toimetuste juurde. Rahulolematus ja soov midagi muuta on endiselt olemas. Iseküsimus, kas seda võitlust ausama poliitika eest oleks saanud jätkata samal kujul, samade inimeste ja samade taktikatega.

M.L.: Olen sama meelt, protest ühiskonnas pole ju kuskile kadunud, pigem ta paisub. Mingi lahenduse peab see frustratsioon ikkagi kunagi leidma. Ma arvan, et muud lahendust ei ole, kui ausama, õiglasema ja inimväärsema riigi loomine.

Millal ja mis tingimustel võib oodata uut meeleavaldust?

A.K.: Uute aktsioonide eelduseks on kindla korraldusgrupi olemasolu. Samuti on ilmselt vaja mingit tugevat ajendit, mis tekitaks rahval taas sama tugeva tahtmise endi eest seista, nagu novembris.

Kuigi meeleavaldused Tartus ja Tallinnas olid osavõtjate arvu poolest edukad, siis Eestis on sellised aktsioonid endiselt kergelt tabu. Seda näidet illustreerib kindlasti ka see, et nii Rahvakogus kui meedias, meenutatakse endiselt Harta 12 avaldust, ent meeleavaldused vaikitakse justkui maha. On selle taga ühiskonna rahustamine või midagi muud, on raske öelda.

M.L.: Iial ei või teada. Ma tahaksin eriti rõhutada seda, et AVP-l ei ole monopoli poliitilisele protestile. Kõik kes tunnevad, et nende mõõt on täis, võivad ja peavadki sellest teada andma kõigi nende käsutuses olevate rahumeelsete vahenditega.