Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Eesti ema välismaal: Inglismaa lasteaias maksavad vanemad hilinemise eest trahvi

 (17)
Eesti ema välismaal: Inglismaa lasteaias maksavad vanemad hilinemise eest trahvi
Foto: Erakogu

Eesti ema kirjeldab põnevalt, mille poolest tema neljase poja Dominici lasteaiaelu Inglismaal erineb Eesti lasteaaiaelust. Juba see, et ema peab tööle minema enne, kui laps aastaseks saab, on Eesti emade jaoks arusaamatu, muust rääkimata.

Kolisime abikaasaga Eestist Kagu-Inglismaale Londoni lähistele kaheksa ja pool aastat tagasi. Meie poeg Dominic sündis Inglismaal. Emapuhkus kestab siin 12 kuud ja kui Dominic oli üheteistkuune, pidin tööle tagasi minema ning lapsel tuli minna lasteaeda.

Kahju, et pool aastat kauem ei saanud kodus olla. Paljud emad lähevad tööle juba lapse pooleaastaseks saades, sest emapalk on väike ning üheksandal kuul lõpeb see sootuks. Alguses oli meil ikka päris raske üksteisest nii kaua eemal olla — lasteaiapäev kestab 9 tundi ja 40 minutit. Päeva parim hetk oli, kui pojale õhtul järele läksin ja ta suure naeratusega mind vastu võttis. Kuigi mulle mu töö meeldib (töötan tarkvarafirmas lepingu analüüsijana), tundusid tööpäevad alguses väga pikad. Lugesin tunde ja vahepeal isegi minuteid — millal oma last jälle näen. Oli ka kordi, mil Dominic jäi kümneminutisel teekonnal koju autos magama ja ärkas alles hommikul. Mul oli kahju, et ei saanud temaga koos aega veeta, ja kohati tundus töötamine mõttetu. Paremaks läks olukord siis, kui Dominic hakkas lasteaias pikki lõunauinakuid tegema ja õhtul kauem üleval olema. Nii tundusid tal päevad lasteaias lühemad ja saime õhtuti koos rohkem aega veeta.

Seotud lood:

Igal lapsel oma kasvataja

Dominici lasteaed võtab vastu lapsi vanuses kolmest kuust viie aastani ning igal lapsel on oma põhikasvataja. Kui lapsed on alla kaheaastased, on kolme lapse kohta üks kasvataja, kahe- kuni kolmeaastastel on see suhe 1:4 ja kolme- kuni viieaastastel 1:8.

Uute tulijate puhul pannakse palju rõhku sisseelamisele. Kui lapsevanemad lapsega hommikul lasteaeda jõuavad, küsivad kasvatajad alati, kuidas lapsel läheb. See ei ole lihtsalt formaalne küsimus tervituseks, vaid nad tõesti kuulavad ja huvituvad sellest, mida vanemad ütlevad. On tunda, et nad hoolivad. Kui lapsed on kurvad, siis neid lohutatakse ja kallistatakse.

Dominic sai oma kõige esimese põhikasvatajaga väga hästi läbi. Kui ta pidi järgmisse gruppi edasi liikuma, oli see talle raske. Esimesel nädalal ei saanud ma teda hommikuti uude mängutuppa viia, sest ta hakkas hüsteeriliselt nutma „Natasha! Natasha!”. Õnneks leidis Natasha lahenduse — edaspidi viisin ma Dominici hommikuti ikka beebide rühma ja pärast hommikusööki viis Natasha ta ise teise rühma edasi. Niimoodi kestis see paar nädalat.

Alla kolmeaastaste laste puhul peavad kasvatajad päevikut, kuhu panevad kirja, kuidas lapsel päev möödus: mida ta sõi, mitu korda tal mähet vahetati, kas ta midagi uut ja huvitavat tegi ning millises tujus oli. Tegevuskausta kogutakse valikuliselt lapse joonistused ja fotod tema päevastest tegevustest. Sinna pannakse kirja ka eesmärgid, mida lapse juures arendada plaanitakse, ning hiljem seegi, kuidas kavandatu välja kukkus. Meie lasteaias on väga palju arendavaid mänguasju ja mu pojale meeldib seal väga mängida. Olen püüdnud koju samasuguseid asju mitte osta, et lapsel oleks suurem isu lasteaeda minna.

Dominic on õppinud lasteaias palju uut. Näiteks tegi ta oma esimesed sammud seal, mille üle Natasha väga uhke oli. Ühel õhtul, kui ma Dominicile lasteaeda järele läksin, oli Natasha kohutavalt elevil, kuna oli jõudnud järeldusele, et Dominic on ikka vasakukäeline. Senini oli Dominic hoidnud lusikat või pliiatsit selle käega, kuhu see parasjagu juhtus, aga tol päeval joonistas oma pildi valmis ainult vasaku käega.

Nüüd on Dominic juba nelja-aastane ja käib lasteaia eelkooli rühmas. Seal õpitakse tähti ja oma nime kirjutama, kella, kuupäevi ja nädalapäevi tundma jms. Tähtpäevade puhul meisterdatakse kaarte. Ruumis on akvaarium kaladega, keda lapsed sööta saavad. Lastele õpetatakse seemnetest taimi kasvatama ja neid kastma.

Ilmateade jalanõude tarvis

Kuna Suurbritannias elab paljudest rahvustest inimesi, korraldatakse lasteaias eri pühade ajal teemanädalaid. Näiteks veebruaris oli lasteaed Hiina uue aasta saabumise puhul hiinapäraste laternate ja muude ehetega kaunistatud. Mõnel päeval pakuti lastele hiinapärast toitu. Lihavõtete ajal otsiti aiast šokolaadimune. Paar korda aastas viiakse lapsed kohalikesse heategevusorganisatsioonidesse, kuhu nad korviga annetusi viivad. Ühes neist said lapsed suures külmkapis kõndida ja hiljem ka näha, kuidas leiba küpsetati. Igal suvel korraldatakse lasteaia õues üks teatrietendus. Telerit lasteaias õnneks ei ole, aga enne jõulupühi toodi kuskilt erandkorras üks välja, siis said lapsed uut Disney filmi vaadata.

Igal vanusegrupil on oma mängutuba ja aed sobivate mänguasjadega. Beebide grupil on koguni kolm tuba: kaks mängu- ning üks magamistuba. Kasvatajatel on kohustus magavaid lapsi iga kümne minuti tagant kontrollida. Hommiku- ja lõunasööki ning oodet söövad lapsed koos. Silma hakkas see, et näiteks puuvilja jagamiseks panevad kasvatajad endale kilest kindad kätte.

Samas pidin ma vahel kasvatajatele meelde tuletama, et külma ilmaga tuleb lapsel jope eest kinni tõmmata ja müts pähe panna. Kuna inglastel on harjumus iga ilmaga küllaltki õhukeselt riides käia, ei saa nad ise aru, et midagi on valesti. Kummaline on ka see, et lasteaias ei kasutata vahetusjalanõusid. Vaatan õhtuti ilmateadet just sellepärast, et otsustada, milliste jalanõudega on Dominicil kõige mugavam nii toas kui ka aias olla. Isegi kui ma mõnikord vahetusjalanõud talle kotti panen, ei lähe need üldjuhul kasutusse.

Foto: Erakogu

Viksid ja viisakad lapsed

Lasteaial on neli põhisuunda: iga laps on eriline, positiivsed suhted, võimalustega keskkond ning õppimine ja areng. Lapsi innustatakse üksteisega suhtlema. Mulle on jäänud mulje, et lapsed on viisakad, arvestavad üksteisega ja suhtuvad üksteisesse kui võrdsetesse. Kui laste vahel ongi võistlus, siis on see heatahtlik. Lasteaia grupimängude eesmärk on julgustada lapsi suhtlema ja üksteisega arvestama, aga mitte tundma, et üks peaks teisest parem olema.

Paistab, et siinsetel lasteaialastel ei ole hirmu oma kaaslastega ja täiskasvanutega rääkida. Dominici juures olen tähele pannud, et ta tunneb ennast nii tuttavate kui ka võhivõõrastega vabalt ja on hea suhtleja, tingimusel, et teda tähelepanu keskpunkti ei panda ja temalt midagi ei nõuta.

Kaklemist tuleb lasteaias ette harva. Kui keegi kedagi lööb, räägivad kasvatajad sellest õhtul vanematele ning seda informatsiooni, mitte kaebamise eesmärgil. Nad kirjeldavad küll, kas löömist alustas sinu laps või keegi teine, kuid ei maini kunagi teise lapse nime. Dominicil on kolme aasta jooksul juhtunud kaks korda, et ta on kedagi esimesena löönud, ja sama palju on teda esimesena löödud, kuid see pole olnud midagi tõsist ega vihast. Samuti ei ole ma kuulnud lasteaias lapsi roppe sõnu ütlemas. Paistab, et kasvatajad on selle koha pealt väga ranged, ning ka Dominic pole kodus veel kordagi ühtegi halba sõna ütelnud.

Kallis ja turvaline

Selles lasteaias on igas laste ruumis ja maja ümber videovalve. Suurbritannia on maailmas esikohal valvekaamerate arvu poolest inimese kohta. Kui alguses olin selle üle hämmastunud, siis nüüd imestan pigem, kui kuskil kaamerat ei näe.

Inglismaa on Euroopas esireas ka kõrge lasteaiatasu poolest. Meie maakonnas, Kentis kulub perel lapse hoidmisele lasteaias või lapsehoidja juures keskmiselt 243 naela nädalas. Mida lähemale Londonile, seda kõrgemad on hinnad. Meie linnas on lasteaia kuutasu 850-1100 naela. Eelmisel aastal tehtud uuringu järgi oli keskmise kodulaenu ja keskmise lasteaia kuumakse erinevus Suurbritannias ainult 11 naela. Kõrge hinna tõttu on ka vanemaid, kes võtavad oma lapse lasteaeda panekuks lausa väikelaenu ning mõnel emal on igakuine lasteaiaarve suurem kui tema palk.

Lisaks peavad vanemad maksma trahvi, kui nad lapsele õigeks ajaks järele ei lähe — iga hilinetud minut maksab meie lasteaias vanemale ühe naela. Esimene kord, kui ma liiklusummiku tõttu viis minutit hiljaks jäin, anti hilinemine mulle andeks ja viit naela arvele ei lisatud, kuid kord hilinesin kiirteel ummikus ootamise tõttu 25 minutit. Istusin autos, põrnitsesin enda ees enam-vähem seisvaid autosid, lugesin autokellal minuteid ja mõtlesin, kui kaua veel. Milline kergendus see oli, kui hilinesin ainult 25 minutit, sest oleks võinud palju hullemini minna.

Hoolimata mõnest veidrast põhimõttest olen ma Dominici lasteaiaga väga rahul, põhiliselt sellepärast, et mu laps on rahul. Kui Dominic hakkas lasteaias käima, andis mulle turvatunnet see, et üks kasvataja tegeles vaid kolme lapsega ning ma teadsin, et Natasha teeb oma tööd hoole ja armastusega.

See aasta on aga Dominicil viimane lasteaia-aasta, sest Inglismaal lähevad kõik esimeseks septembriks neljaseks saanud lapsed kooli, kus kolmekümne lapse kohta on üks õpetaja ja abiõpetaja. Kuidas nad küll hakkama saavad?!

Vanemad pidid hiljemalt jaanuari keskpaigaks esitama taotluse maakonna kolme kooli. Mida koolile lähemal elad, seda suurem on võimalus, et laps just sellesse kooli koha saab, aga ei pruugi, sest populaarsed koolid saavad mitu korda rohkem taotlusi, kui neil kohti on. Aprilli keskpaigas saime teada, et Dominic pääses kooli, mis oli meie esimene valik. Milline kergendus!

Naljakas on mõelda, et Dominic läheb kooli samal ajal kui tema seitsmeaastane tädipoeg Uku Eestis. Nelja-aastane tädipoeg Ott peab oma aega veel kolm aastat ootama. Vaene Ott, mõtlen ma, kuid mu õde leiab, et vaene Dominic. Hea, et me vastupidi ei arva.

Mirjam Veldre
nelja-aastase Dominici ema Inglismaalt

Allikas: Õpetajate Leht