Eesti põhiseadus ütleb üheselt, et kelleltki ei tohi sünniga omandatud kodakondsust ära võtta. Samas on kehtivas kodakondsusseaduses sätted, mis ei luba Eesti kodanikul olla muu riigi kodanik ning sunnivad 18-aastaseks saamisel loobuma, kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest,” ütles Kallas.

„Tänapäevases maailmas, kus üha enam lapsi sünnib peredesse, mille üks vanem omab näiteks Eesti kodakondsust ning teine mõne muu riigi oma või sünnivad ühe pere lapsed eri kodakondsuspõhimõtteid rakendavates riikides, tähendab see ka üha suurenevat topeltkodakondsusega laste hulka. Mõistagi puudutab see ka üha suuremat hulka inimesi, kellel on samaaegselt Eesti kodakondsusega ka mõne teise riigi kodakondsus,” lisas Siim Kallas.

„Usun, et meie riik kasvab, kui kasvab lojaalsete kodanike arv. Me ei tohiks teha leevendusi keele- ja lojaalsusnõude küsimustes, kuid peaksime hindama oma kodakondsuspoliitika põhiseaduspärasust muutuvas ja avatud maailmas,” lõpetas Kallas.

Siim Kallase kiri õiguskantslerile

Lugupeetud Eesti Vabariigi õiguskantsler Ülle Madise

Tänapäevases maailmas, kus üha enam lapsi sünnib peredesse, mille üks vanem kuulub ühte kodakondsusesse ja teine teise, või sünnivad ühe pere lapsed eri kodakondsuspõhimõtteid rakendavates riikides, tähendab see ka üha suurenevat topeltkodakondsusega laste hulka. Mõistagi puudutab see ka üha suuremat hulka inimesi, kellel on samaaegselt Eesti kodakondsusega ka mõne teise riigi kodakondsus.

Eesti Vabariigi põhiseadus ei välista topeltkodakondsust. KodS § 1 lõikest 2 ja § 3 lõikest 1 tuleneb aga kohustus, et topeltkodakondsusega inimene peab teatud vanusesse jõudes otsustama, kas ta loobub Eesti või teise riigi kodakondsusest. Inimese panemine sellise valiku ette läbi seadusest tuleneva kohustuse on põhiseaduse § 8 lõike 3 valguses õiguslikult üpriski küsitav.

Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (2012 www.pohiseadus.ee) on topeltkodakondsusega seonduvat puudutatud § 8 mitmes kommentaaris (eeskätt komm. 17.2, mis viitab topeltkodakondsust puudutava praktika ja reeglistike muutumisele viimastel aastakümnetel).

Palun Teil analüüsida Kodakondsuse seaduse § 1 lõike 2 ja § 3 lõike 1 (koostoimes) vastavust Eesti Vabariigi põhiseaduse § 8 lõikes 3 sätestatule ja nimetatud paragrahvi mõttele.

Analüüsitavad sätted:

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 8 lõige 3:
„Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.“

Kodakondsuse seaduse (KodS) § 1 lõige 2:
„Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades käesoleva seaduse §-s 3 sätestatud erisusi.“

Kodakondsuse seaduse § 3 lõige 1:
„Isik, kes omandab või saab alaealisena nii Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest.“

Eesti ajaloost on teada, et vanadel aegadel peitsid eestlased end võõraste eest soosaartel. Aga soosaarte kõrval arenes ka linn – näiteks hansalinn Tallinn, mis oli vaba ühiskond, võib-olla üks kõige vabam ühiskond, mis enne tänast on Eestis eksisteerinud. Eesti avatuse või suletuse määravad kodakondsusseadus ja välismaalaste seadus – soosaare ideoloogia kandjad. Neid seadusi kannab hirm võõraste ees.

Viimasel ajal räägitakse, et tegelikult, vastavalt põhiseadusele, ei saa sünnijärgset kodakondsust ära võtta. Nii me tõlgendame, aga seadus ütleb selges eesti keeles, et ei saa olla topeltkodakondsust. Minu hinnangul on kodakondsusseadus vastuolus põhiseadusega.

Meie riik kasvab, kui kasvab lojaalsete kodanike arv. Olla Eesti Vabariigi kodanik on uhke tunne. Üks osa kodakondsusest on kaitse muu maailma eest, õigus saada selle eest mingeid hüvesid. Teine pool käsitleb kodakondsust kui vastutust, kui soovi panustada oma riigi elu korraldamisse. Mina usun, et inimesed võiksid huvitatud olla Eesti Vabariigi kodakondsusest.

Lugupidamisega
Siim Kallas