Ta meenutas, et Londonis ilmuv väärika ajalooga nädalaleht „The Jewish Chronicle“ nimetas Eestit „tolerantsi oaasiks“, seda 1936. aastal, mil pilved Euroopa kohal muutsid üha süngemaks ja mõnedes riikides õhutati ametlikult viha ning kui aastal 1933 põletati Berliinis kümneid tuhandeid „valesid“ raamatuid, siis Tartu Ülikoolis avati 1934. aastal juudi teaduse õppetool.

Kommunistlik okupatsioonirežiim pani 1940. aastal kinni kõik vabad kodanikeorganisatsioonid, teiste seas ka Eesti Juudi ühiskonna omad, ning lõpetas Iseseisvusmanifestiga vähemustele garanteeritud kultuurautonoomia ning siis tuli teine õudusunenägu – natsid, kelle inimsusevastased kuriteod ei unune mitte kunagi, neid ei andestata mitte kunagi, rääkis president Ilves, öeldes: „Kui natslik okupatsioonirežiim suutis juudi kultuuri Eestist sisuliselt hävitada, siis selle taastamist takistas aastakümneid natslikule režiimile uuesti järgnenud kommunistlik nõukogude kord.“

Sest totalitaarsete režiimide loogika ei talu kodanikuühiskonda ja vaba mõtlemist, olgu jutt Eestis läbi elatud natsismist või kommunismist; kumbki neist pürgis hävitama kodanike vaba vaimu ning iseseisvat tegutsemist ning kõik tuli allutada võõrale võimule, sõnas riigipea.

Eesti juudid olid aga esimeste seas, kes võõrvõimu nõrgenedes oma seltsitegevuse taastasid, mõistes vajadust luua demokraatlik ja vaba ühiskond ning osaleda selle loomises.

„Läbi oma vabakondliku tegevuse ja aktiivse osalemise Eesti elus olete teie aidanud kaasa meie riigi sünnile ja iseseisvuse taastamisele, Eesti vabadusele ja kestmisele. Olete aidanud muuta Eestit suuremaks, vaimsemaks ja rikkamaks,“ tõdes president Ilves.