Ahto Lobjakas: mind ei vallandatud, anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel
Eesti Rahvusringhäälingu Raadio 2 saadete "Olukorrast riigis" ja "Achtung: Lobjakas" juht Ahto Lobjakas ütles täna hommikul sotsiaalmeedia vahendusel, et teda küll ei vallandatud, ent anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel. Delfi avaldab Lobjaka tehtud avalduse täismahus.
Mind ei vallandatud. Mulle anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel.
Olen olnud "Olukorrast riigis" saatejuht enam kui neli aastat. Aastatel, mil Reformierakond juhtis valitsust, ei survestatud mind saatejuhina kordagi, üksõik kui terav oli mu kriitika. Sama võin öelda järgnenud Keskerakonna valitsuse kohta.
Valimiste järel midagi muutus. Hakkasid tulema signaalid, et kriitika loodava koalitsiooni aadressil on liiga terav ja püüab lubamatult mõjutada poliitikat. Kritiseeriti sõnavalikut, soovitati intelligentseid eufemisme ja ümbernurga ütlemisi. Nõuti vähem võitluslikku kajastust, suuremat tähelepanu vääritute isikute ja ideede asemel uue valitsuse programmile. Rõhutati "tasakaalustatuse" tähtsust. Loogiliselt sai viimane vaid tähendada, et EKRE kõrval tuleks kas rassiste, antisemiite ja neonatse leida teistestki erakondadest – või nende puudumisel väärtusteemat üldse mitte puudutada.
Kui jutt jõudis sinnani, et mul oleks endal oma vaimse tervise huvides kasulik paariks kuuks aeg maha võtta –, et minuga ei läheks nii nagu läks läbipõlenud hr X ja hr Y'ga –, sain aru, et lõpp pole kaugel ja selle edaslükkamine üksnes pikendab asjaosaliste kollektiivseid piinu.
Endise Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio korrespondendina tundus see kõik masendavalt tuttavana postsovetlikest ja muudest poolvabadest ühiskondadest. Riigiajakirjanduses kriitilisi hääli ei taluta. Keegi ei avalda survet otseselt pahast tahtest, aga surve on olemas ja selle selge alltekst on, et üleval tuntakse end närviliselt ja võimu suhtes kaitsetult ja allpool olijailt oodatakse koostööd ja madalat profiili. See on noortes demokraatiates lihtne, aga libe tee, mille alguses on enesetsensuur, lõpus midagi muud kui vaba ühiskond.
Miks asjad ERR-is niimoodi on läinud, ei oska ma öelda. Ühte ma samas pean ütlema: kui ma loen ERR-i nõukogu ja juhatuse esimeeste viimaste nädalate pikemaid tekste, siis kumab nendest läbi soov leevendada ühiskonna pingeid ja ravida lõhesid. See on tore, aga sel pole mingit pistmist vaba ajakirjanduse kui väärtuse ja institutsiooniga, mida need inimesed on palgatud kaitsma. Vastupidi, selliseid tekste saab tänastes oludes vaid lugeda kui katset endale ja teistele õigustada kohanemist kompromissidega – võimu kasuks, ajakirjanduse arvelt.
Ma usun, et siin leidub ka seletus sellele, miks ERR ei näi julgevat kaitsta oma inimesi. Minu otsene ülemus saatejuhina, Raadio 2 peatoimetaja Kristo Rajasaare – kellele mul pole mitte midagi ette heita – märgib oma eilses avalduses, et ma sattusin viimastel nädalatel rünnaku alla. R2 on alati minu poolel olnud, aga ERR kui institutsioon, mida esindab juhatus, on rünnakute suhtes võtnud kas neutraalse positsiooni või teinud ründajaile järeleandmisi. See viimane on vaid vähesel määral minu probleem, kes ma pole ajakirjanik ja mõõgaga elades olen alati arvestanud mõõga läbi surmaga, nagu ütleb inglise kõnekäänd. See on aga väga suurel määral Eesti Rahvusringhäälingu ja kõigi tema ajakirjanike probleem.
Saatuse irooniana on mus endas mitu kuud süvenenud tüdimus ja väsimus järjest agressiivsemast päevapoliitikast. Neli aastat on pikk aeg, et sellist saadet värskelt teha ja mul oligi plaan lahkuda juuni alguses. Aga enne kui ma jõudsin seda öelda, jõuti saatesse jäämine mulle võimatuks teha.
Ma soovin edu oma järglasele saatejuhi kohal (kes võiks vähesegi soolise tasakaalu huvides sellistes saadetes olla naissoost). Ja tunnustan ja tänan Andrust tema väga pika meele eest, teadmises, et vähemalt seni kuni tema jääb oma kohale, arutab "Olukorrast riigis" olukorda riigis - ja mitte seda, kas rongid väljuvad õigel ajal või mitte.
Ma olen aru saanud, et minu viimane saade läheb eetrisse 2. juunil.
