Kui üldiselt peab ajakirjanik oma lugusid ise püüdma, siis Miyata kõnnib toimetusse ise sisse, teatades, et temal on midagi jagada. Viisakalt rõivastatud mees, kaasas neli hiigelsuurt mappi, milles on tema rännakute fotod ning juhtumised, räägib Miyata silmade põledes oma rahutööst.

Ta istub maha ning ühe hingetõmbega räägib oma traagilisest elust, mis teda suunas ka talle ootamatult hipikildkonda.

"Kui ma olin 23-aastane, lõpetanud just ülikoolis ärinduse ning uue karjääritee alguses, suri mu kihlatu," jutustas ta. Samal aastal läks vähi teed tema parim sõber ning kui ta püüdis kätt panna ka omaenda elu külge, tundis ta, et midagi peab muutuma.

2007. aastal pakkis ta asjad ning suundus Hiina, kus ta nägi 2008. aasta Pekingi olümpia eel vaesust ning viletsust. Ta kohtus orbudega ning püüdis mõista, kuidas jõukas Pekingis on inimesed heal elujärjel, kui kaugemal vaevu saavad inimesed endiga hakkama.

Just olümpiamängud said tõukeks, kus ta nägi esimest korda seda, kuidas rikkad lääneriigid omakasupüüdlikult kasutavad ära vaesemate inim- ja loodusressursse. Ta võttis suuna kõndida Londonisse, et olla seal kohal järgmisteks mängudeks. Tee peal oli tema sihiks kohtuda inimestega, rääkida neile rahust ning keskkonnast, aga ennekõike ise õppida.

Seejuures tema rahusõnum ei ole maailmarahu, vaid ta tahab rahu ühes elanikkonnast. Selleks, et nooremad õpiks vanematelt ning et hoitaks oma kodukohta, saades eluks vajalik kodule lähedalt.

Ta kõndis läbi 20 riiki ning maha 13 100 kilomeetrit. Tee peal istutas ta 5008 puud ning külastas 803 kooli ja 256 orbudekodu.

Yuji Miyata Süürias

"Süürias, teel Alepposse algas sõda. Peatusin ühes väikses külas, kus tore perekond lubas mul enda kodus elada. Päeval, kui täiskasvanud olid tööl, valvasin mina lapsi. Lõpuks pidin siiski sealt külast lahkuma, sest mul oli ju eesmärk 2012. aastaks Süüriasse jõuda. Kuna lapsed olid väga õnnetud, siis lubasin Alepposse jõudnuna tagasi tulla," rääkis Miyata.

Kui ta tagasi jõudis, olid lapsed kõik nii õnnelikud, et ümbritsesid ta kilgates rõõmurõngasse. "Selle peale pidas politsei mind kinni, sest kardeti, et ma põhjustan valitsusvastaseid meeleavaldusi. Mind viidi arestimajja, kuid kõik need külalapsed, tükki 200, järgnesid mulle sinna. Nad pidasid läbirääkimisi politseinikega, et nad mind vabastaks. Kujutate ette, 8- kuni 12-aastased lapsed - nagu täiskasvanud inimesed - selgitasid politseile, et ma olen rahusõnumiga ning ei taha halba," rääkis Miyata.

Yuji Miyata vahetult pärast seda, kui teda aitasid Süürias lapsed arestimajast välja

Teekond Londonisse kestis neli aastat. Miyata ise jagab külastatud riigid mõtteliselt kolmeks: Kagu-Aasia riigid, Lähis-Ida ning lääneriigid Euroopa südamas.

"Inimesed on minu rahusõnumist saanud erinevalt aru. Need, kes Lähis-Idas ise elavad, mõtlevad rahust, loodusest ning läbisaamisest hoopis teisiti, kui näiteks need, kes elavad Kesk-Euroopas," sõnas Miyata.

Ta tuli Baltikumi, et käia läbi Balti keti tee. Ta imetleb Eesti rahvast, et nad on suutnud end vabaks võidelda rahulikult, ilma sõjalisi meetmeid kasutamata. "Läbi ajaloo, isegi sakslaste ja venelaste ajal, on eestlased suutnud säilitada rahvusliku meelsuse targalt ning kaunilt - kirjandus, luule ja laulud," imetles jaapanlane. Ta tõi näite Ernesaksa loost "Mu isamaa on minu arm", mida ta soovib teel kuulda ning näha samas vaimus, nagu ta on seda näinud televisioonist.

Küsimusele, kas ta on rohkem nagu new age pastor, kes püüab tee peale jäävas Raplas ja Viljandis inimesi maailmaparandamise usku keerata, ta naerab. "Oh ei, ma püüan teilt õppida, olete maailmas oma rahuga suureks eeskujuks," sõnas ta.

Ta plaanib siiski septembris tagasi Tallinna jõuda, et minna koolidesse ning rääkida oma tööst noortele, kel pole võimalik nii palju maailma näha.

Küsimusele, kui kaua ta mööda ilma matkata plaanib, vastas ta, et mõne aasta pärast loodab ta jääda paikseks kuskil Ida-Euroopas ning töötada lahendustega, mis muudaksid linnu loodussõbralikumaks. "See võib olla ka näiteks Tallinn," lõpetas Miyata.

Yuji Miyata Süüria perekonnaga