Viimasel ajal on palju arutletud teema üle, kes saab järgmiseks Tallinna linnapeaks. Samas ei peaks selline küsimus demokraatlikus riigis üldse nii olulist rolli mängima, sest selline teemapüstitus jätab mulje, et linnapea peaks olema see, kes otsustab, millist poliitikat ellu viia. Saan aru, et Keskerakonnas see täpselt nii ongi, aga vähemalt teised erakonnad võiksid seda väärarvamust proovida murda.
Hoopis linnavolikogu peaks määrama programmi, mida hakatakse ellu viima. Linnapea peaks aga olema see, kes võtab koalitsiooni kinnitatud programmi enda tegevuskavaks ja hakkab vastavalt tegutsema. Nii saame olla kindlad, et rahva valitud esindajad, kellel peaks olema otsene kontakt ka linnaelanikega, saavad reaalselt mõjutada linnavalitsust õigeid asju tegema. Paraku toimuvad asjad praegu tagurpidi – linnavalitsus ütleb volikogule, mida see otsustama peab ja volikogu toimib kummitemplina.
Normaalses olukorras peaks volikogu olema kontrollorgan, mis linnapea tegevuskava täitmise vähemalt korra kuus üle vaatab. Samuti peaks linnapea oma edusammudest ja tagasilöökidest aru andma just volikogule. Kui linnapea pole suutnud plaane ellu viia ja tegeleb ainult isiklike probleemide lahendamisega, on volikogu ülesanne selline linnapea lahti lasta ning võtta tööle võimekam.
Sellist normaalset volikogu ja linnavalitsuse omavahelist toimimist on võimalik tagada ainult siis, kui linnapea ei ole mõne partei ega valimisliidu esinumber, vaid oma ala professionaal. Tähtis on juhtimiskogemus, mitte valimisnimekirjas kõrgel kohal asumine. Tahaksin näha poliitiliselt sõltumatut linnapead, kes on oma valdkonna tugev spetsialist ja tunneb kohaliku omavalitsuse eripärasid. Samas on häid spetsialiste ja juhte kindlasti ka erakondade liikmete hulgas, nende välistamine pole ka tingimata vajalik.
Avalikul konkursil valitud linnapeal ei ole mingit vajadust endale isiklikku reklaami teha, tema tegusid hindab volikogu vastavalt sellele, kuidas ta suudab koalitsiooni programmi ja valimislubadusi ellu viia.
Praegu on parteid endiselt kinni autoritaarses lähenemises, kus valimiskampaania algust tähistatakse just linnapeakandidaadi välja käimisega, mitte programmiliste seisukohtade tutvustamisega. Just arenev kodanikuühiskond peaks olema see, mis eemaldub sellest vananenud mõtteviisist. Asumiseltsid ja linnakodanikud võidaksid sellest, kui suurem rõhk oleks linna tegelikel probleemidel.
