„2007. aastal, kohe peale pronksiöö sündmusi, avasime me kuuma liini ja hakkasime vastu võtma inimesi, kes olid aprillisündmustes kannatada saanud. Meil oli üle 40 kliendi. Mitte keegi neist ei olnud, nagu praegu on tavaks rääkida, pronkssõduri kaitsjad. Need olid inimesed, kes kinnitasid, et langesid politsei omavoli ohvriks. Mõned neist sattusid D-terminaali, mõned arestimajja. Pärast käis väike osa neist läbi kõik Eesti kohtuinstantsid ega suutnud õigust saada ning seetõttu pöördus seitse meest Strasbourg'i poole. Meie juristid osutasid neile abi siin ja dokumentide ettevalmistamisel Euroopa kohtu jaoks. Et asi oli väga tõsine, tegime me tihedat koostööd kolme tuntud Inglise advokaadiga. Inimestele ei maksnud see midagi. Nüüd saavad britid selle esindamise eest raha Eesti riigilt,“ ütles Poleštšuk.

„Kahjuks tunnistas Euroopa kohus, et rikuti vaid nelja isiku õigusi. Ühe puhul tunnistati, et rikuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 3, mis keelab piinamise ja alandava kohtlemise. Kõigi nelja puhul tunnistati sama artikli rikkumist, kuid mitte seetõttu, et Eesti käis nendega halvasti ümber, vaid seetõttu, et Eesti ei suutnud võimaldada nende kaebuste normaalset uurimist. Inimesed tulid murtud käte ja sinikatega, esitasid avaldused prokuratuurile, aga see ei alustanud juurdlust. Sealjuures kirjutati avalduste esitajatele vastused nagu kopeeriga. Ka kohtud keeldusid kriminaaljuurdlusi alustamast. See tähendab, et Eesti võttis endalt võimaluse kontrollida, kui palju nendel avaldustel alust oli. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt peetakse seda sellesama õiguse tõsiseks rikkumiseks,“ rääkis Poleštšuk.

Poleštšuki sõnul ollakse Euroopa inimõiguste kohtu otsusega üldiselt rahul. Kõige tähtsamad argumendid kuulati ära. Edasi kaevata otsust ei kavatseta ja loodetakse, et ka Eesti ei tee seda. „Tal tuleb lihtsalt tunnistada, et Eesti süsteemis tekkis tõrge. Loodame, et see enam ei kordu,“ ütles inimõiguste teabekeskuse esindaja.