Airi Ilisson-Cruz: Austraalia, „unistuste maa“

Inimesed kujutavad ette, et Austraalia on justkui imedemaa, kus raha lebab maas ning see tuleb vaid üles korjata. Tegelikkuses on majanduslangus ka sinna jõudnud.

Igal aastal mõtlevad tuhanded eesti noored Austraaliasse minemise peale. Tean seda, sest mitu aastat tagasi ilmunud „Minu Austraalia“ autorina küsivad inimesed minult siiani Austraalia kohta infot kas enda või oma lähedase tarvis. Seda, kui palju neist Austraalia peale mõtlejatest ka tegelikult sinna jõudnud on, ei tea hetkel vist keegi päris täpselt hinnata.

Välja on pakutud üks väga mitteametlik number, mis kõlab nii: „9000 ringis“. Samas anti mullu välja üle 1800 noorte tööviisa. See tähendab, et viisa kehtib kaks aastat ja päris paljud kasutavadki võimalust pikemalt sinna jääda. Kui on soov pärast kahte aastat Austraaliasse edasi jääda, on valikuid mitmeid: registreerida end ümber tudengiviisale, leida kohaliku passiga armastatu ning liikuda üle partnerviisale või leida „sponsor“ ehk tööandja, kes tragile inimesele ise viisa organiseerib.

Lisaks tänastele noortele on Austraalias endiselt aktiivne ka eestlaste vanem generatsioon. Paraku on suur osa pärast Teist maailmasõda Austraaliasse jõudnud eestlaste järeltulijatest ära australiaseerunud. Nad ei räägi eesti keelt, nad ei osale Eesti seltside üritustel ega taha Eesti riigist suurt midagi kuulda. Huvitava vastuoluna on neist päris paljudel siiski taskus Eesti pass, kuna Austraalia lubab omada mitut kodakondsust ning eestlase järeltulijal on õigus seda taotleda. Ja ega see Eesti pass ühe austraallase jaoks nii paha mõte olegi – see võimaldab Euroopa Liidus hulga vabamalt reisida.

Hea kliima ja sissetulek ning eneseotsingud

Kui tuua välja põhjuseid, miks Austraaliasse minnakse, siis domineerivad mõistagi võtmekomponendid: hea kliima, parem sissetulek ja eneseotsingud. Nende kolme kombinatsioon on üsna hea motivaator, et oma kingadelt-pükstelt mõneks ajaks Eestimaa hall tolm maha raputada ja see aussi roostepunase tolmu vastu ümber vahetada.

Mis mind Austraaliasse ümber asujate puhul muretsema paneb, on aga pöördumised stiilis: „Anna nõu, kuidas Austraalias hakkama saada.“ Eriti murelikuks teeb see siis, kui riigis toimuvat uurib üle 30aastane üksikema, kes tahaks minnes lapse kaasa võtta, kuid kel noorte tööviisa jaoks vanust liiga palju. Samuti panevad mind muretsema värsked koolilõpetajad, kel praktiliselt puudub üksi elamise ja hakkama saamise kogemus. Nii on korduvalt tulnud nõu anda murelikele emadele, kelle laps juba üle kuu aja tööd leidmata Austraalias ringi reisib.

Austraaliasse kippujatel tuleb arvestada sellega, et elu on seal kallis. Kuigi söök võib toidupoes olla Eestiga peaaegu samas hinnas, kulub majutuse peale metsikult. Kuna vahemaad on suured, kulub palju ka reisimisele. Olukorras, kus lennuk maandub Sydneys ja tööd lubanud farm asub sealt 1600 kilomeetri kaugusel, tuleb aga kuidagi ju kohale saada.

Vahel tundub, et inimesed mõtlevad sellest riigist kui mingist imedemaast, kus raha lebab maas ning see tuleb vaid üles korjata. Tegelikkuses on majanduslangus ka sinna jõudnud ja nii nagu mujalgi, võib töö leidmine Austraalias vahel päris keerukaks osutuda. Siiski ei väsi ma kordamast, et kuu aega Austraalias tööd otsida on täiesti normaalne – see võib vabalt võtta isegi kaks-kolm kuud. Oluline on, et inimesel oleks võimalusi, et nii kaua eluga hakkama saada.

Et eluga Austraalias kenasti toime tulla, tasub järgida järgmisi soovitusi.

Algkapitali olemasolu. Kuuldavasti on immigratsioon hakanud rahaliste vahendite olemasolu ka piiril senisest rohkem kontrollima. Paarsada eurot on aga kindlasti liiga vähe, see kulub ära vähem kui nädalaga, kuid tööd ei pruugi nii kiiresti leida.

Kui reisi põhiline eesmärk on raha teenida, ei tasu selleks Austraaliasse lennata. Enamik inimesi ei tule sealt rikkamana tagasi, sest kuigi teenistus võib olla hea, kulub see tavaliselt elamise, reisimise, meelelahutuse ja muu peale ära. Kui lõpuks nulli jääd, on hästi.

Kohalikud eestlased ei anna tööd ega elamist. Miskipärast arvatakse tihti, et juba sinna jõudnud kaasmaalased saavad aidata. Tuleb arvestada, et need eesolijad on samu küsimusi kuulnud kümneid, kui mitte sadu ja tuhandeid kordi. Ise ju ka ei oska Eestis aidata võhivõõrast, kes küsib tööd ja elukohta?

Viisakus, vastutulelikkus ja suhtlemine teevad imesid! Uuri välja, kus käivad koos Eesti seltsid. Paku end appi, ole aktiivne, siiras ja avatud. Tööd küll ei pruugi sealt otse saada, küll aga kõikvõimalikke nõuandeid, ideid, reisi- ja mõttekaaslasi.

Liitu Facebooki Austraalia grupiga nagu näiteks „Eestlased Austraalias“, „Eestlased Brisbanes“ või „Eestlased Adelaides“. Pole küsimust, mida seal poleks käsitletud.

Valehäbil ja tagasihoidlikkusel pole Austraalias kohta! Et töökohal jalga ukse vahele saada tuleb pea püsti lüüa, end julgelt välja pakkuda ja maksimaalselt üles kiita. Pea meeles – kui sa ise end ei kiida, siis kiidab end keegi teine, kes töökoha ära napsab! Ette tasub valmistada ka inglisekeelne CV ehk „resume“, mida paremale ja vasemale jagada.

Kliima osas on rusikareegel, et kui Austraaliasse minna siis, kui Euroopas on suvi, tasub suund võtta põhjapiirkondadesse, kus on sel ajal soojem. Kui minek on talvisel ajal, tasub alustada lõunast. Seda, kus paiknevad parasjagu kõige aktiivsemad farmid, saab välja sõeluda juba Facebooki kommuunist.