Reformierakond pole seni olnud erakond, mis laseks ühel inimesel oma mainet ja reitingut rikkuda. Juba kümne aasta eest sundis Reformierakond Signe Kivi lahkuma, kui Avo Viiol kultuurkapitali rahakapid tühjaks tegi. Tulemuseks oli ohtralt head mainet nii Kivile kui ka Reformierakonnale. Oma poja poevarguse eest astus 2002. aastal riigikogust tagasi Jürgen Ligi.

Ka hiljem on Reformierakond lasknud ministritel võtta poliitilise vastutuse. Meelis Atonen lahkus 2004. aasta sügisel majandusministri kohalt, sest ei saanud hakkama saarte praamiliikluse korraldamisega. Tema asemele tuli muide Andrus Ansip, kes oli just saanud erakonna esimeheks ja kellele tuli Tallinnas väärikas töökoht leida. Ja veel hiljuti võttis Reformierakond maha Maret Maripuu, kes ei saanud hakkama puudega inimestele abirahade maksmisega. Lihtsatest valitsusremontidest ei tasu rääkidagi, viimaste valimiste järel vahetati ministrikohtadel välja Jaanus Tamkivi ja Laine Jänes.

Miks järsku peaks Reformierakond hakkama üht ministrit iga hinna eest kaitsma, kui seni on taolistele inimestele pehme maandumine korraldatud? Üheks võimalikuks selgituseks on, et Reformierakond ei kaitse Michalit, vaid juba erakonda ennast. Jürgen Ligi sõnul pakkusid Michal ja Kalev Lillo juba skandaali alguses, et astuvad tagasi, aga Reformierakond ei pidanud seda vajalikuks. Miks?

Michalit süüdistatakse Reformierakonna varjatud rahastamise korraldamises. Silver Meikari sõnul kasutati selleks paljusid tankiste, nende seas teda ennast. Nimekiri inimestest, kes võisid olla sellega seotud, on muljetavaldav. Seal on umbes pool Reformierakonna juhatust ja pool riigikogu fraktsiooni. Seal on peaaegu kõik Reformierakonna noorema põlvkonna tegijad ehk need, kes peaksid järgmisel kümnendil olema kandidaadid ministrikohtadele ja võibolla ka tulevased erakonna esimehed. Enam ei ole küsimus ühe mehe, vaid kogu erakonna kaitsmises.

Reformierakond võttis kohe peale Silver Meikari ülestunnistust kõike eitava hoiaku, mida nad pole senini muutnud. Selle loogika kohaselt ei saa nad Michalist kuidagi loobuda, sest seda tajutaks kasvõi kaudselt süü ülestunnistamisena. Michalist loobumine omakorda paneks kohe veelgi enam löögi alla ülejäänud Meikari nimekirjas olijad, kes peaksid omakorda selgitama, kust annetusteks raha saadi.

Just väga suur ja prominentne erakonna liikmetest annetajate hulk võis olla põhjuseks, miks Reformierakond otsustas skandaali puhkedes kõike järsult eitada. Arvatavasti ei tahetud koormata väga suurt osa oma tipptegijaid vajadusega anda selgitusi ja kahetseda pattu. Ebaseaduslikus annetusskeemis osalemist oleks neile elu lõpuni meelde tuletatud, jättes neile kestva pleki. Reformierakonna soov säästa oma pealekasvavat põlvkonda sellest häbist on mõistetav.

Reformierakonna õnnetuseks arenesid sündmused kontrollimatult, tulid uued ülestunnistused ja kriminaaluurimine oma kõikepaljastava lõpetamise määrusega. Reformierakonna valijad ei usu enam Reformierakonda ja nõuavad rahastamisskandaali kohta selgitust, mida nad suudaksid uskuda. Reformierakonna püsivalijad pettuvad üksteise järel ning tulevastel valimistel ähvardab Reformierakonda oht kaotada just see lojaalne valijastkond, kes on neid läbi aastate kõikidel valimistel toetanud.

Praeguses olukorras ei paista Reformierakonna jaoks kusagilt väljapääsu. Kuna ühte ja sama juttu Michali ja Kalev Lillo süütusest on räägitud juba nii pikalt, kasvab sellest loobumise hind järjest enam. Avalikkus ja eriti Reformierakonna valijad aga pigem ei usu seda juttu ning ka allesjäänud toetajad toetavad pigem maailmavaadet või on Ansipi karisma mõju all, mitte ei väljenda toetust Michalile. Rahastamisskandaal on kujunenud Reformierakonna jaoks lahtiseks haavaks, mis võibolla ei jookse kogu aeg verd, aga iga väiksemgi puude selle vastu tekitab uue valukrambi ja verejooksu.