Aluse sääraseks uskmatuse väljenduseks annab memokraatide tellitud küsitlus. Selgus, et kui vastate küsimusele „Justiitsminister Kristen Michal väitis, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud. Kas Te usute seda väidet?“ sõnadega „Ei“ või „Pigem ei“, siis olete samas paadis 63 protsendi kaasmaalastega.

Kes tõttab nüüd uuringut kritiseerima, peab pettuma. Tegemist ei ole „uuringuga“ selles mõttes, et lugejaid küsitles anonüümne klikiloendur mõnel veebilehel, mille tulemusi said mõjutada mõne opositsioonierakonna noortekogulased, klikkides miljoneid kordi nupule „Ei“.

Kaheksa aastat Reformierakonna peasekretäri ametit pidanud praegusele justiitsministrile andsid hävitava hinnangu lihast ja luust kaaskodanikud. Polnud vahet, milline oli nende haridus, vanus, sugu või emakeel – üle poole vastanutest ei uskunud justiitsministrit.

Et vaid ühe küsitluse tulemused ei jääks prevaleerima, vaadakem ka neid uuringuid, mis käsitlevad erakondade populaarsust. Nimelt saab eeltoodu valguses selgeks see, miks vastas küsimusele „Kui homme toimuksid valimised, siis kelle poolt hääletaksid?“ 35 protsenti küsitletutest sõnadega „Ei oska öelda“.

Mida sellest kõigest järeldada? Eks ikka seda, et kaalul pole mitte ühe valitsuserakonna esikoht parteide populaarsuse tabelis, vaid rahva usaldus oma riigi vastu. Panused on kõrged ja vihje, kuidas sellises olukorras toimida, annab seesama rahvas. 70 protsenti vastanutest, kes Michalit ei uskunud, leidsid, et ta peaks tagasi astuma.