Sven Mikser Delfile: poliitiline vastutus on Eestis viimasel ajal tundmata mõiste

Täna sotsiaaldemokraatide juhiks tagasi valitud Sven Mikser kinnitas, et soovib poliitilise eelistuseta inimeste hulga vähendamiseks ja strateegiliste teemade üle arutlemiseks muuta erakonnad ja riigikogu enne järgmisi valimisi eetilisemaks ja moraalsemaks.

Kuidas kavatsete inimestele selgitada, et nad peavad kriisiolukorras rohkem makse maksma hakkama?

Valimiskampaania on selleks õige koht. Arutamaks strateegiliste väljakutsete üle võiks eetilis-moraalsed teemad enne ära lahendada, viies kiiresti sisse näiteks erakonnaseaduse muudatused. Inimesed otsustavad valimistel, kes hakkavad riigitüüri juhtima, ning siis saab ka küsida, kas praegusest ressursist piisab näiteks tervishoiuprobleemide lahendamiseks. See on ka koht, kus vaadata, kust kokku hoida ja kust võtta täiendavaid ressurssi.
Aus debatt maksude üle on õigem kui väide, et maksudega ei mängita. Selle väite varjus tõstis meie valitsus vaikselt näiteks käibemaksu ja muid maksulisi koormisi kiiresti, üleöö ja ette teatamata. On oluline, et debatti peetakse ausalt ja avalikult.

Kes ja kuidas peavad praeguse kriisi eest vastutuse võtma?

Poliitilist vastutust saavad kanda poliitilised juhid, näiteks ministeeriume raputavate skandaalide puhul ministrid. Kui eksimus on piisavalt ränk, on küsimus tagasi astumises, kui mitte nii tõsine, siis piisab avalikust vabandamisest. Meid häirib see, et kui keegi üldse vastutab, siis keskastme ametnikud. Poliitiline vastutus on Eesti poliitikas viimastel aastatel tundmata mõiste, kuigi varem on seda võtnud inimesed, kes pole ka konkreetselt süüdi, vaid kelle haldusalas on olnud segadusi.
Teiseks asjaoluks on arrogantsuse, vähese empaatiavõime ilmingud. Inimesi pahandab see, et neid ei kuulata ja kuulda, vaid naeruvääristatakse, kui nad oma ettepanekutega välja tulevad.

Sotsiaaldemokraadid on välja pakkunud näiteks riigikogu kodukorra muutmise, et jagada komisjoni tööd vabakondadega ja kohustada komisjone ka vastava teemaga vabakondi kaasama. Samuti on oluline muuta poliitilise kultuuri head tava. Paraku on inimesi, kes ei oska kohaneda tänapäeval vajalike avatud demokraatia nõuetega.

Nii et teie hinnangul võiks praegu ametist prii olla, nagu olete varem maininud, siis majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, justiitsminister Kristen Michal ja kas ka rahandusminister Jürgen Ligi?

Oleme tõepoolest leidnud, et majandus- ja kommunikatsiooniministri haldusalas on toimunud piisavalt palju sellist, mille pärast peaks ta võtma poliitilise vastutuse ja ametist lahkuma.
Oleme ka öelnud, et justiitsminister oleks pidanud juba ammu ametist lahkuma. Kui ta seda täna teeks, siis sellele, kas see toimub liiga hilja ja sellest on vähe, annavad juba hinnangu ajakirjandus ja avalikkus, kuid minu hinnangul on seda liiga vähe. 

Väga suur osa käimasolevast kriisist just nimelt on vallandunud selle tõttu, et ministrid pole teinud ja öelnud õigeid asju õigel ajal. Kui justiitsminister oleks rahastamisskandaali puhkedes väitnud, et on teinud oma teada kõike õigesti, aga selleks, et uurimine oleks sõltumatu ja õiglane, astub ta vähemalt uurimise ajaks ametist tagasi, siis poleks väga paljut järgnevat juhtunud. Nüüd on olukord hoopis teistsugune, avalikkus ja konkurendid on oma hinnangu andnud.

Rahandusministrit on ühest küljest saatnud asendamatuse oreool ja alternatiivideta poliitika illusioon, teisest küljest meesšovinistlikud väljaütlemised, mis ei sobi nüüdisaegsesse poliitilisse kultuuri. Selle kohta on tema küll ainult naissoost erakonnakaaslased öelnud, et 21. sajandil euroopalikus kultuuris selline minister ametis jätkata ei saaks. Vähemasti oleksin tahtnud kuulda, et minister vabandab oma sõnade pärast, mida ta äkilise emotsiooni ajel ütles viisil, nagu need kunagi poleks pidanud eetrisse jõudma. Kui inimene ka selleks end sundida ei suuda, on põhjust nõustuda tema erakonnakaaslastega.

Avalikkuses on ju sotsiaaldemokraatidele ette heidetud seda, et Silvergate’i skandaali alguses ei tulnud te kohe välja konkreetse seisukohaga, vaid esitasite umbusaldusavalduse alles hiljem. Miks nii käitusite?

Umbusaldusavaldusega tulime välja alles suvel, aga kohe pärast skandaali avalikustamist ütlesime, et minister peaks ametist lahkuma. Kuigi tõe saab selgitada reformierakondlaste omavaheline mõtteavaldus või uurimine, milleks on Eestis ka pädevad organid ja ametkonnad, oleks olnud korrektne, et minister end ametist taandab. Juba eelkõige seepärast, et tegemist on justiitsministriga, kelle haldusalas asuvad mitmed uurimist toimetavad organid.
Kui selgus, et minister ei kavatse ametist lahkuda ja peaminister teda ka ametist ei vabasta, asusime koostama umbusaldusavaldust. Ka otsisime sellele võimalikke liitlasi, keda kahetsusväärselt toona Riigikogust ei leidnud. Usun, et päris paljud poliitilised jõud kahetsevad tänasel päeval, et nad meie initsiatiiviga siis ei liitunud.

Kas julgete väita, et praegu sotsiaaldemokraatliku partei sees ei ole sellist rahastamisskeemi nagu Reformierakonna puhul avalikuks tuli?

Mis puutub rahastamisskeemi, siis kindlasti julgen. Üksikute raha ülekandjate annetuste juures pole ma viibinud, see on igaühe südametunnistuse asi, kust ta selle raha võtab: kas ämma kapist või omaenda arvelt. Organiseeritud skeemi sotsiaaldemokraatlikus erakonnas minu ajal ei ole. Olen üsna kindel, et seda ei toiminud ka varem.

Erakonna toetusprotsent oli Emori uuringu järgi aasta alguses 30 protsenti, olite populaarseimad, vahepeal langes toetus sootuks madalale ja püsib praegu 25 protsendi juures. Kas rahvas on teisse usku kaotamas?

Ei tasu langeda väga suurde paanikasse ühe kuu protsendi mõningase languse pärast ega sattuda eufooriasse ühe kuu tõusust. Meie eesmärgiks on kasvatada sotsiaaldemokraatliku erakonna toetust järk-järgult ja jätkusuutlikult ning seda oleme ka teinud. Kui vaatame olukorda aasta või poole aasta lõikes, oleme õigel teel.

Oluline on, et valijad, kes on nõus iga hetk ütlema, et nende eelistus on Sotsiaaldemokraatlik erakond, oleksid endas niivõrd selgusele jõudnud, et tunnevad end maailmavaatelt sotsiaaldemokraatlikuna. Usun, et oleme püsitoetajate ringi suutnud aasta-aastalt kasvatada.

Alates 2007. aastast pole olnud nii suurt hulka inimesi, kel pole selget poliitilist eelistust, praegu on neid üle 40 protsendi. Mida saavad sotsiaaldemokraadid selles olukorras ette võtta?

See ei sõltu sellest, et inimestel pole maailmavaadet, vaid sellest, et nad on pettunud viisis, kuidas poliitikat tehakse. Oleme esitanud seaduseelnõusid ja muudatusettepanekuid, mis puudutavad rahastamist ja raha mõju vähendamist poliitiliste otsuste üle. Samuti tahame avada süsteemi uutele tulijatele ja luua ka üksikkandidaatidele reaalsed võimalused poliitikas osalemiseks.
Need on punktid, mis võiksid seaduseks vormununa vähendada inimeste pettumust poliitikas. Need saaksid mõjuda mitte ainult heade žestidena, vaid tõesti muuta loomulikumaks selle, et inimesi, vabakondi ja huvigruppe kuulatakse ja nende sõnu võetakse arvesse. Kui Eesti poliitilises kultuuris see murrang toimub, siis kindlasti väheneb nende inimeste osakaal, kel pole kellegi poolt hääletada.

Paljud inimesed peavad väga oluliseks, et nende valimispiirkonnast riigikokku pääsenud inimesed teevad võimul olijana seda, mis on sellele paigale kasulik. Mida olete teie oma kodukoha, Järvamaa heaks ära teinud?

Olen teinud erinevaid asju, aga kui vaadata Järva- ja Viljandimaad, eriti minu kodupaika Järvamaad, siis sealsed probleemid ei seisne selles, et mõni üksikinvesteering ei ole saanud piisavalt raha, kuigi olen ka neid algatusi toetanud. Tervikuna on mure selles, et Kesk-Eesti ääremaastub, riigi regionaal-, haridus- ja sotsiaalpoliitika sunnivad noori inimesi sealt lahkuma ega võimalda teenuste piisavat kättesaadavust. Arvan, et peaaegu kõik sotsiaaldemokraatide algatused on suunatud sellele, et elu Järvamaal oleks parem. Peaaegu kõik see kehtib ka Viljandimaa kohta, kuigi see on veidi suurem tõmbekeskus ja probleemid pole seal nii akuutsed.