Priit Hõbemägi: Skandaali anatoomia ehk miks sai minister Michalist patuoinas?
Rahvusvahelises kommunikatsiooniajakirjas “Journal of Communication”* ilmunud teaduslik artikkel laseb Reformierakonna rahastamisskandaalis tähelepanu keskpunkti sattunud justiitsminister Kristen Michali juhtumit analüüsida ootamatust vaatepunktist. Kõnealune uurimus näitab, millised mehhanismid toimivad skandaali keskmesse sattunud poliitikute, meedia ja avalikkuse vahel. (Järgnev tekst põhineb artiklil.)
Skandaal on nagu keeristorm, mille käigus võivad avalikud isikud saada kas õigustatult või ilma-asjata määritud ning tihti sunnib avalik arvamus poliitikuid oma koha pealt tagasi astuma. Skandaal tekib siis, kui keegi süüdistab avalikke tegelasi või organisatsioone sotsiaalsete normide rikkumises või kellelegi/millelegi kahju tekitamises ning meedia räägib juhtumist intensiivselt, tekitades avalikkuses tugevaid tundeid. Kuid uurijad väidavad, et tihtipeale on kodanike informeeritus ja seisukohad palju detailsemad, kui saaks massimeedias avaldatud info põhjal eeldada.
Skandaali puhul ilmub meedias mingil teemal mitmesuguseid ajakirjanduslikke materjale, mis küll sisaldavad skandaali kohta teatud hulga informatsiooni, kuid pea mitte kunagi nö kogu informatsiooni. Nii jõuab kuulajate-vaatajate-lugejate pidevalt “auklikku” infot, milles sees on täitmata lünki.
Mille põhjal siis meedia tarbijad oma otsuse skandaalse teo kohta langetavad? Nad vaatavad, kas tekkinud kahju on suur või väike; põhjustatud teadlikult või mitte; kas eesmärgid olid egoistlikud või altruistlikud/avalikku huvi teenivad; kas tegijad olid teadlikud oma tegude tagajärgedest; kas nad olid oma tegevuses vabad või surve all.
Kui inimesed usuvad, et kahju on suur ja selle eest vastutav tegelane on süüdi, siis väljendavad nad oma viha ja nõuavad karistust. Kui nende arvates kahju on oluline, kuid tegija pole süüdi, siis väljendavad nad kahetsust ja ei nõua karistust. Kui kahju pole suur, siis nad oma arvamust ei väljendagi.
Meedia kasutab pea alati süüdioleku kriteeriumi, kuid mitte kõiki teisi eelpool mainitud faktoreid.
Uuring näitab, et kui inimesed on esialgse, katkendliku info meediast kätte saanud, siis hakkavad nad ise lahtistele küsimustele vastuseid otsima, oma pilti täiendama ja järeldusi tegema. Selles kalduvad nad olema vastuvõtlikud infole, mis langeb kokku nende esmase meediast saadud muljega ja suhtuvad tõrjuvalt infosse, mis on sellega vastuolus. Kes usub, et süüdistatav ongi süüdi, otsib sellele muudest allikatest kinnitust.
Lõpptulemusena aga polariseerub kogu auditoorium kahe vastandliku seisukoha vahel – ühed on poolt ja teised vastu, kusjuures mõlemad pooled on suures osas ise ennast ära veennud. Avalik arvamus jaguneb kaheks: üks osa nõuab karistamist ja teine soovib andestamist.
Mida rohkem meedia annab ühesuunalist (näiteks süüdistavat) infot, seda rohkem kalduvad inimesed etteantud suunas.
Uuringu põhjal ei saa öelda, et inimesed võtavad pimesi omaks meedias väljendatud seisukohti. Nende seisukohad tuginevad palju enamale materjalile, kui meedias on ilmunud. Nad teevad oma järeldused ise, jõudes lõpuks mustvalge seisukohani – süüdi mõista või andestada. Kuna skandaalid saavad hoo sisse lühikese ajaga, jääb mulje, et süüdistused on välja töötatud meedia poolt, kuid tegelikult on see juba inimeste endi poolt loodud arvamus.
Teadlaste kokkuvõte: isegi meedia poolt tehtud vihje kellegi süü kohta (rääkimata otsestest süüdistustest) on piisav, et hävitada või ruineerida poliitiku karjääri. Seda tasub Eesti ajakirjandusel silmas pidada nii justiitsminister Kristen Michali kui tulevaste poliitiliste skandaalide puhul.
* Hans Matthias Kepplinger, Stefan Geiss, Sandra Siebert “Framing scandals: cognitive and emotional media effects”. Journal of Communications, vol 62 no 4 August 2012.
