JUHTKIRI: Mida hakkavad endised keskerakondlased edasi tegema?

Kas nad loodavad „Tarandit teha“, jäävad parteitutena riigikogu akna alla tuulduma või asuvad kribinal-krabinal uue erakonna ridadesse?

Oo, kuldne põli ootab ees Keskerakonna rivaale! Prisked rahva- ja eurosaadikud potsatavad nagu küpsed ladvaõunad sügisesele murule, kus siis konkurendid omavahel lamenti hakkavad lööma. Ikka selle pärast, et kõige ilusam ubin oma salve saada. Ja kuigi mitmed vastlahkunud ei ole veel oma plaanidest rääkida julgenud, on mõne välis-siseopositsionääri puhul juba teada, kuidas edasi.

Nii keskenduvat hall kardinal Ain Seppik edaspidi hoopis eraettevõtlusele. Kuna tal olla käpp sees nii advokaadibüroos ja ka Vene ärimaailm polevat talle päris võõras, ei pea ta oma tuleviku pärast muretsema. Ka prouad Oviir ja Savisaar-Toomast ei jää ilmselt Keskerakondlikku ristikheina pikalt taga nutma – kodust kaugel Euroopas on rohi ikka rohelisem.

Mis ülejäänutesse puutub, siis ilmselt pole ükski täna lahkunud endistest siseopositsionääridest nii naiivne, et loodaks „Tarandit teha“ ehk üksi märkimisväärsel hulgal hääli koguda. Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et vormistamisel olla mittetulundusühing, millega kavatsetakse 2013. aasta kohalikel valimistel laineid lüüa. Et riigikogu valimistel valimisliidud lubatud ei ole, oleks pikemas perspektiivis mõistlik siiski mõne olemasoleva erakonna külge klammerduda. Muide, mõne tänase väljaastuja puhul olla uus ja soe koht otsuse langetamisel olulist rolli mänginud.

Aga ega's muud, kui tuult tiibadesse sirgeselgsetele, kes julgesid ukse enda järel pauguga kinni lüüa. Ent teisalt – kas kõik see oleks võinud jääda olemata, kui Savisaare asemel oleks erakonna juhi kohal keegi teine? Heitkem pilk lähinaabrusesse – nii Lätis, Leedus, Soomes kui ka Rootsis pole ühtegi inimest, kes „oma“ erakonna juhina nii kaua oleks vastu pidanud. Nii võikski kahekümne aasta jooksul kolmandat korda erakonna tühjaks jooksmist pealt vaadates ka kõige jäärapäisem esimees mõningaid järeldusi teha...