Priit Hõbemägi: Ajakirjaniku au ja dinosauruse muna
Kui 19. sajandi itaalia helilooja Pietro Mascagni oleks lugenud ajalehest Hannes Rummu meilide vargusest, siis oleks ta võib olla kirjutanud oma maailmakuulsa ooperi "Talupoja au" (Cavalleria Rusticana) hoopis Ivor Onksjonist, Priit Toobalist ja Jaak Juskest ning kõik need tegelased oleksid saanud maailmakuulsaks. Kuid see on vaid fantaasia. Nagu meedias juhtub, on meiliskandaalist alanud diskussioon muutnud suunda ja selle keskpunkti on saatnud küsimus: "Kas ajakirjandus tohib avaldada varastatud infot?" Teisisõnu - mängus on ajakirjanduse (ajakirjaniku) au. Kuid vaatame seda teemat laiemas perspektiivis.
Miks infot ajakirjandusse tuuakse?
Teatavasti informatsiooni väärtus ajas kahaneb. Midagi, mis on oluline täna, ei ole seda kahe nädala pärast enam mitte. Siis ei pane ehk keegi seda enam tähelegi. Ning inimesed, kes juhuslikult või mittejuhuslikult sellist infot valdavad, keerutavad nagu tulistel sütel - tahaks rääkida, tahaks rääkida, aga ei saa... Salajane informatsioon kõrvetab. Mitte asjata ei räägi juba iidsed müüdid sellest, et isegi kõrkjatesse kaevatud auku sosistatud saladus pole kaitstud, sest tuules sahisevad kõrkjad levitavad seda aina edasi.
Eesti ajakirjanduse viimase kahekümne aasta jooksul on avaldatud igasugustel materjalidel põhinevaid artikleid, ja keegi ei saa öelda, et kõigi nende alusdokumentide päritolu oli toimetustele alati selgelt teada. Kord ilmus Eesti Ekspressi toimetusse inimene, kes nõudis pommuudiseni viiva info eest kümme tuhat krooni, ja seda 90ndate aastate keskel. Läbirääkimiste tulemusena tema rahahimu jahtus ja järele jäi üks teine motiiv, mis paneb inimesi toimetustega infot jagama - soov seda levitada.
Info kõrvetab näppe
Soov vabaneda infokoormast on kindlasti üks põhjus, miks toimetustesse infot tuuakse. Mõnikord oma nime all, mõnikord läbi anonüümse serveri (niimoodi tegi üks inimene, kellel oli informatsiooni KGBga koostööd teinud inimeste kohta). Mõnikord saadetakse vahemees. Kuid milline ka ei oleks meetod - eesmärk on sama - kõik peavad kuulma!
Teine (ja tihtipeale esimesega seotud) motiiv on spinn. Spinniks nimetatakse informatsiooni, mis peab käivitama meedias mingid protsessid, mille tulemusena keegi kusagil saab otsest või kaudset kasu või kahju. Näiteks määritakse kellelgi mainet või juhitakse avalikkuse tähelepanu tundlikelt asjadelt mujale, perifeeriasse. Spinni on raske avastada ja selle väljamõtlemisega tegelevad hästimakstud asjatundjad - suhetekorraldajad, avalike suhete spetsialistid, keda nimetatakse ka spin-doktoriteks.
Mõlemal juhul on surve toimetuse väline. Siin peab väljaanne olema väga valvas - kui tundub, et keegi püüab manipuleerida, siis ei tohi mingil tingimusel kiirustada, vaid püüda aru saada, mis toimub. Kiirustamine on ohtlik ja tähendab sõltumatusest loobumist.
Kas ajakirjandus on teadetetahvel?
Kui toimetus on avalikkusele seni mitte teada oleva informatsiooni kätte saanud, siis tekib küsimus: kas seda usaldada või mitte? Õnneks on need ajad juba minevikus, kus praktiliselt kõik dokumendid leidsid ajakirjanduses avaldamist. Siin on suur tähtsus internetil, mis aitas...
Sest meili teel saadetud dokumendid ei olegi päris dokumendid, kuna nende algupära ei ole võimalik tõestada ilma, et neid saatja meilikastis olevatega võrreldakse. Sellist asja aga tõenäoliselt ei sünni. Ka dokumendi koopia või faks ei ole dokument, vaid kõigest dokumendi koopia. Eestis on näiteks dokumente, mis räägivad KGBga seotud inimestest, kuid kuna need on koopiad, siis ei saa neid kasutada tõenditena. Kapo selliste dokumentide õigsust ei kinnita, nii et ring ongi sulgunud. Originaalid aga on ilmselt kusagil Venemaa arhiivis.
Siin on vastus pealkirjas esitatud küsimusele: kas ajakirjandus on teadetetahvel, mis avaldab iga dokumendi, mis neile kätte satub? Ei ole, sest dokumentide valikuta avaldamine, ükskõik kui veenvalt selle esitaja jutt ka ei mõjuks, on lihtsalt tänases õiguslikus ruumis mõeldamatu. Üks asi on lihtne viga, aga hoopis teine asi on osav provokatsioon, mille tulemusena ajakirjandusse sokutatakse võltsitud dokument, mille tulemusena saab väljaande vastu algatada kohtuprotsesse.
Ajakirjaniku au
Minu meelest on eeldus väga lihtne: ajakirjandus toetub usaldusväärsusele, ja varastatud materjali avaldamine ei käi usaldusväärsusega kokku. Seega jääb toimetusele kohustus ühelt poolt eeldada heauskselt, et neile toodud materjalid on hangitud seadust rikkumata ning selle kohta hankijatelt ütlus võtta; teiselt poolt kontrollida parimal võimalikul viisil, kas tegu on vargusega või mitte.
Kui tegu on vargusega, siis peaks normaalne eetika ütlema, et materjal ei ole avaldamiseks sobiv. Sest niimoodi talitades kiidetakse heaks vargust kui toimetuse jaoks vastuvõetavat infohankimise viisi.
Enesekaitse, et väljaannet ei pea huvitama, kust info on hangitud, on puudulik argument. Väljaandel ja ajakirjanikul pole ühtegi muud põhilist väärtust kui usaldusväärsus ja aus nimi. Kui aus nimi on rikutud, siis on ajakirjanikuga lõpp. Ja kui väljaande usaldusväärsus on hävitatud, siis on sellega ka lõpp. Sest lõppkokkuvõttes on kogu ajakirjandusliku ärimudeli aluseks samuti usaldusväärsus - inimesed on nõus maksma väljaande eest, mille sisu nad saavad usaldada ja mis tegutseb üldkehtivate eetiliste normide, mitte erandite alusel. Ning reklaamiandjad ei soovi avaldada reklaami väljaandes, millel puudub usaldusväärsus või millel on infovarga maine.
Dinosauruse muna
Mida aeg edasi, seda enam ma veendun selles, et demokraatlikus ühiskonnas ei tohi ajakirjandus endale nõuda mingeid privileege, vaid peab tegutsema rangelt seaduse raamides, nii nagu kõik kodanikud, ettevõtted, ametiasutused jne.
Eesti ajakirjanduseetika koodeksis on aga kummaline vastuolu. Võrrelge omavahel kahte lõiku koodeksist:
1.3 Vaba ajakirjandust, kui ta täidab kehtivaid õigusakte, ei tohi mingil moel piirata ega takistada info kogumisel ja avaldamisel.
3.7. Ajakirjanik hangib heli- ja pildiülesvõtteid ning informatsiooni avalikult. Erandid on lubatud ülekaaluka avaliku huvi olemasolul, kui materjali pole võimalik teisiti hankida.
Punkt 1.3 näib aktsepteerivat, et ajakirjandus kasutab ka mitteseaduslikke vahendeid. Milleks ta muidu seal on? Kuid punkt 3.7. on ammu vananenud. Eesti seadusandlus, mille raamides koodeks toimib, ei näe ette mitte mingeid "erandeid" ajakirjandusliku materjali "teisiti" hankimiseks. Kuidas saab koodeks anda loa millekski mis juba a priori sisaldab seaduserikkumist? (Ning ka nn allikakaitseseadus ei anna selleks volitusi.)
See on dinosauruse muna, jäänuk aegadest, mil Eesti õigussüsteem oli üsna lapsekingades. Selle muna munes hirm riigi ees, millest kardeti, et ta ajakirjanduse parteilistel kaalutlustel suukorvistab. Koodeksi loomise ajal oli just see erandi loomise katse põhjuseks, miks toonane Eesti Televisiooni peadirektor Toomas Lepp keeldus ETV nimel koodeksiga ühinemisest.
Tänase seisuga on Eesti ajakirjandus maailma ajakirjandusvabaduse edetabelis kolmandal kohal. On aeg dinosauruse muna puruks lüüa, et sellest ei sünniks uusi koletisi ja demokraatlikule ühiskonnale sobimatut varguse soosimist ühe demokraatia "alustala" poolt.
