Priit Hõbemägi: Vaid tuumarelv aitab lahendada erakondliku kriisi
Asi on täitsa hulluks läinud, kui president Toomas Hendrik Ilves televisioonis erakorraliselt näppu viibutab. “See on poliitilise moraali kriis, “ hoiatas ta. See on jõuliselt öeldud, aga väljend on umbes sama ohtlik nagu ballett.
Tänases Eestis ei pööra keegi isegi pead, kui räägitakse poliitilise moraali kriisist. Kõik teavad seda, isegi tiibeti mungad. See pole uudisväärtuslik avaldus. Vot kui president teataks, et Eestis ei ole poliitilist kriisi, siis see oleks uudis.
President isegi ähvardas: “Sellest saab meie erakondliku poliitika pankrot, kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukkamõistu. Nii erakondades kui kogu Eesti ühiskonnas”.
Erakondlik=riiklik
Analüüsime nüüd lähemalt presidendi sõnu “erakondlik poliitika”. See on väga tähtis sõnapaar, sest president tõmbab niimoodi selge piiri riikliku poliitika ja erakondliku poliitika vahele. Poliitika ajamine on lihtsamalt öeldes oma võimu teostamine. Riiklikku poliitikat ajab vabariigi kõrgem juhtkond, valitsus ja riigiaparaat, ametkonnad ja asutused.
Kui maailm oleks ideaalne, siis võiks selle mõttega rahule jääda. Kuid stopp! Küllap see kusagil nii ongi, aga mitte tänapäeva Eestis. Nimelt ei saa juba ammu Eestis vahet teha erakondliku ja riikliku poliitika vahel. Põhjus on lihtne – erakonnad on riigiaparaadi juba ammuilma… ei, mitte erastanud, vaid erakonnastanud. Ja sellepärast on võimatu vahet teha, mis on erakondlik poliitika ja mis on riiklik poliitika. Oma igapäevases töös täidavad kõrged ametnikud Eesti ees seisvaid ülesandeid, ja samal ajal on nad oma erakonna liikmed. Ning kui tekib siseriilik konflikt erakonna huvide ning riigi huvide vahel, siis jäävad peale erakondlikud huvid.
Vaadake näiteks viimase aja riigipoliitika võtmeküsimusi ja nende seoseid erakondliku poliitikaga. Miks on ebaproportsionaalselt suure osa poliitikute ajast võtnud ära maamaksust vabastamise küsimusega tegelemine? Muidugi, see oli IRLi valimislubadus, millega saadi valijate hääled! Miks ei õnnestu kellelgi ja millalgi kõigutada vanemahüvitise ülempiiri? Sest see on Reformierakonna põhilubadus oma valijatele. Tõepoolest - sellisel puhul ei aita mingi argumentatsioon. Kui partei on niimoodi otsustanud ja kui see partei on võimul, siis on see juba riiklik seisukoht. Erakondlik muutub riiklikuks ja neid enam teineteisest eraldada ei saa.
Ametkonnad on erakonnastatud
Teine asi on ametkonnad, mis on erinevate erakondade vahel ära jagatud. Teiste sõnadega – ministeeriumid ja riigiametid on politiseeritud ehk erakonnastatud. Ministeeriumi tippjuhtkond peab meil sõnastamata reegli järgi olema samast erakonnast kui minister ja võtmetöötajad samuti. Ja siis on selge, et näiteks majandusministeerium veab uljalt vägikaigast reformierakondlike energiapoliitiliste prioriteetidega. Mis on täisti arusaamatu.
Meenutage aega, mil majandusminister Juhan Parts oli kulutanud hulga raha Eesti Energia börsile viimise ettevalmistamiseks. Ja siis teatas peaminister, et see plaan talle ei meeldi ning kõik ettevalmistused jooksid tühja. Asi pole selles, kas börsile minek oli sel hetkel mõistlik või mitte, vaid selles, et isegi valitsuse sees takistavad erakondlikud probleemid mõistlikku otsustamist ja tekitavad mõttetuid kulutusi.
Nii et minu meelest ei ole Eestis enam võimalik vahet teha erakondlikul ja riiklikul poliitikal. Nad on poliitikute võimujanu ja oma positsioonide kindlustamise tagajärel kokku kasvanud.
Poliitik peab seljaga tundma valijate küüsi
Ma ei ole originaalne, kui ütlen, et võimul olevad erakonnad on läinud oma käitumises ülbeks ja jultunuks. Ka see on oma tavalisuses ja banaalsuses käibetõeks muutunud. Mis ka ei sünniks, neid ei ähvarda miski. Pole jõudu, mis neid sunniks oma seisukohti muutma. Parlamendi enamuse kummitempel kinnitab kõik paberid, mis lauale tulevad ning keegi ei viitsi isegi enam rääkida parlamendi sõltumatusest… Jah, parlament on meil sõltumatu, sama sõltumatu nagu Mongoolia, millest ka ei sõltu mitte midagi. Mitte südametunnistus, vaid parteide peakontorid ütlevad, kuidas nende alluvatel tuleb Toompea saalis hääletada.
Mida aeg edasi, seda rohkem tundub mulle, et valijate ja valitute vahel ei saa olla tasakaalu ilma tuumarelvata. Kusagil peab olema keegi, kelle kannatuse katkedes vajutatakse nuppu ja tehakse restart. Kas see võiks olla president? Tuumanupu vajutamisega juhtub midagi pöördumatut, mis pühib poliitilise platsi puhtaks kõigist, kes seal tegutsevad. Siin ei saa enam erandeid teha, sikkusid lammastest enam ei saa eraldada. Erakorralised parlamendivalimised näiteks. Muudatused, mis annavad valijatele võimaluse saadikuid tagasi kutsuda; mida iganes, mis annaks valijatele jõu poliitikute nelja-aastaseid mugavuspartiisid katkestada. Kui poliitikutel pole häbi, siis olgu neil vähemalt hirm kõike kaotada.
Meiliskandaali puhul polegi enam oluline, kes millega hakkama sai, tähtis on see, et plekk määrib kõiki – nii neid, kes asjaga seotud, ja ka neid, keda see ei puuduta.
Mida president Ilves oma avalduses välja ei öelnud, aga mida tema jutust järeldada saab on järgmine: kui erakonnad seoses meiliskandaaliga kõiki erakondi puudutavaid jõulisi otsuseid vastu ei võta, siis oleme ühel päeval olukorras, kus erakondliku poliitika pankrot toob kaasa ka riikliku poliitika pankroti.
Aga lootus, et erakonnad, täpsemalt öeldes need sadakond inimest, kes erakondades midagi otsustavad, midagi jõulist ette võtavad, on kaduvväike. Neil on niigi mugav elu ja mitte keegi ei saa neid takistada oma toolidel edasi istumast. Muidugi, kui keegi vahepeal tuumanuppu ei vajuta.
