Palgatõusust rääkides armastavad majandusinimesed rääkida tööviljakuse kasvust, millest kiirem ei saa pikas plaanis palgatõus olla. Ent Eestis pole lähimate aastate palgatõusu ajajaks mitte tööviljakuse, vaid väljarände kasv. Välja rännatakse riikidesse nagu Soome, kus tööviljakus juba on piisavalt kõrge, et maksta kordades kõrgemaid palkasid kui see 400-500 eurot, mida paljud Eestis endiselt teenivad.

Eesti väljaränne oli pikalt oluliselt väiksem kui Lätis ja Leedus, kus väljaränne on juba pikka aega olnud üsna katastroofilisel tasemel. Eelmisel aastal kasvas hüppeliselt aga ka Eestist välja rändamine ning negatiivne rändesaldo oli üle 6000 inimese. Eesti ei kannata väga pikalt välja igal aastal 6000 või enama inimese kaotust, mistõttu kui selle peatamiseks tuleb maksta palka juurde, siis seda ka tehakse.

Muidugi pole kõik ettevõtted Eestis nii edukad, et suudaksid maksta ka lihtsatele tööinimestele 1000 eurot kuus. Neid ootab lihtsalt oma uste sulgemine, sest nende töötajad lähevad kas välismaale või suurema tööviljakusega konkurentide juurde tööle. Tasub ka arvestada, et lähiaastatel langeb pidevalt tööturule tulevate uute noorte arv, sest 90. väikesed põlvkonnad tulevad tööturule.

Seega ootab lähiaastatel korralik palgatõus just kõige väiksema palgaga inimesi. Tehasetöölised, õpetajad, igasugu meistrimehed ja paljud teised teenivad aasta 2020 tõenäoliselt üle 1000 euro kätte. Umbes 800-900 hakkavad teenima turvatöötajad, poemüüjad, klienditeenindajad ja paljud teised madalapalgalised. Miinimumpalk võib küll jääda 500-600 euro ringi, aga nii vähe teenivad siis vaid inimesed, kelle osalust tööturul takistab mingi oluline tegur, nagu puue või tõsisemat sorti viinaviga.

Miks on tuhande euro piir nii oluline? Kui ümmarguse numbri psühholoogiline mõju kõrvale jätta, siis Eestis algab umbes 1000 eurost kätte see sissetuleku tase, mis võimaldab enamvähem tänapäevase eurooplase tasemel elustandardit nautida. Kui pere-eelarve sisaldab juba kahte tuhandeeurost kuupalka, siis selle raha eest osta uue eluaseme või renoveerida vana, soetada auto ja käia soojal maal puhkamas.

Just kinnisvara on väga oluline. Praegu levinud 400-500 eurosed kuupalgad ei võimalda Tallinnas või Tartus kuidagi eluaset soetada ega isegi üksi üürida, väikelinnades ja maakohtades on aga probleemiks eluasemete remontivajav olukord. Ka remonti selle palga eest ei tee. Niikuinii kusagil renoveerimata urkas elaval ja kehvalt teenival lihttöölisel pole midagi kaotada, kui ta kolib mõne Soome linna kohalikule Lasnamäele teiste omasugustega pead-jalad kokku elama. Vähemalt saab poest liha osta ja vahel Eestis käies saab ennast juba normaalse inimesena tunda.

Kui aga tuhat eurot kuus teeniv lihttööline saab selle raha eest Eestis juba korraliku elamise üürida või oma kodu renoveerida, siis väheneb kiirelt tema valmisolek elada kusagil Soomes kuuekesi kahetoalises korteris. Kuna Soomes teevad nad üsna odavat lihttööd, siis Soome hindade juures nad endale korralikku eluaset lubada ei saaks, Eestis juba saaksid. Seetõttu ongi tuhande euro piir tähtis.

Eestis on praegugi omajagu inimesi, kelle palgad on tuhande euro kandis või ka üle selle. Neil ei tasu sel kümnendil väga olulist palgatõusu oodata. Nimelt läheb tööandjate ressurss peamiselt selle peale, et tõsta madalapalgaliste palkasid ja kuna raha ei kasva puu otsas, siis ei ole kõigile palgatõusuks raha. Erandiks on siinjuures üksikud elukutsed, nagu arstid ja bussijuhid, kes suudavad väljarändega mängides endale palgatõusu välja rääkida.

Natuke suuremas pildis võib tuhandeeurone tööinimese miinimumpalk tähendada ka seda, et töökohtade arv Eestis langeb, sest pole piisavalt firmasid, mis suudaksid seda palka maksta. Nagu juba öeldud, ei tekita see tööpuuduse kriisi, sest selle probleemi lahendab Soome. Küll aga tähendab tööinimeste arvu langus töötajate ja ülalpeetavate suhtarvu kiiret muutumist halvemuse poole. Ka riigisektor peab oluliselt tõstma palkasid, mis paneb eelarvetasakaalu surve alla ja võib kaasa tuua üsna pika eelarvedefitsiidis elamise.

Kui umbes aastaks 2020 on tuhandeeurone tööinimese kuupalk saabunud ja väljarändesurve vähenenud, saabub kümnend, kus palk tõuseb vähe, heal juhul inflatsiooni võrra. Firmad üritavad toibuda kiirelt kasvanud palkade tekitatud kahjumitest ja riik üritab piirata eelarvedefitsiiti, mistõttu palkade tõstmiseks jääb raha üsna vähe.