Aarne Ruben: Vaid haritus päästab Tallinna linnameediast ehk massimeediaga manipuleerimisest
Vaadates, mida kirjutatakse Kesknädalas, aga ka mujal, võib kergesti jõuda järeldusele, et Hannes Rummi kirjadega võib teha ükskõik mida. Arvatakse, et Rummi kirjavahetuses oli mõni suur, hoolsalt sepitsetud saladus, mida tuleks „täismahus avaldada“.
Ent kuidas rahvas või erakonnad ise suhtuksid, kui kõik, mis iial olete mõtelnud, laia ilma ette saab? Kahjuks on hoiatusfilm „Naerata ometi“, kus üks kamp ilkudes kellegi neiu intiimpäevikut ette loeb, juba meelest läinud. Erakirjadega seonduv on hoopis tõsisem, kui oleme arvanud.
Semiootikuna pean ma täiesti arusaadavaks, et „kirjavahetuse skandaal“ on hulga tõsisem „elamislubade skandaalist“. Võõraste kirjade lugemine on midagi, mis kahjustab õhtumaise rüütlikultuuri tugisambaid. Kui täna teevad seda poliitikud, kes peaksid olema meie eeskujud, siis homme teeb seda iga põlvepikku poisike.
Kirja lugemise asemel vabasurma
Ehk mäletame proua Dhuodat kaugest keskajast, toda karolingide krahvinnat, kes 841. aastal kirjutas kirja oma kahele pojale, Languedocist 350 kilomeetri kaugusele Aachenisse. Vaprad rüütlid, kes kiiretel hobustel kirja kohale viisid, sattusid teel röövlite ja muude segajate kätte. Röövlid sundisid lugupeetud rüütleid, et nood võõra kirja läbi loeks, kuid vaprad isandad läksid vabasurma ega lugenud mingi hinna eest krahvinna kirja. See ei olnud lihtsalt mõeldud nende silmadele.
Tänapäeval on asjad teisiti. Sajad võõrad kirjad lebavad erakonna peakorteris, nad on korralikult alla joonitud ja järjehoidjatega varustatud. Kui väljenduda keskaegses märgisüsteemis, loevad neid interceptor ehk (info) vahelt lõikaja ja intercessor ehk (infovahetusele) vahele tungija. Ehk siis loevad need, kes ei ole selle kirjavahetuse jaoks autoriseeritud.
Urmi Reinde oma artiklis 8. veebruari Kesknädalas iseloomustab seda nii: „Ja vaat, kus alles makulatuurihunnik kuskil Toobali laua all, oi-oi!“ Minul tekib muidugi kohe küsimus: ka Dhuoda rüütlitel oli ju võimalus nende käes olevaid kirju nimetada vanapaberiks, need läbi lugeda – kuid nad otsustasid hoopis surra. Miks?
Siiski, üks Eesti poliitik on džentelmen ja julgeb asja kohta avalikult sõna võtta. See on muidugi president. Ilves mõistab, et kui poliitikud koguvad sensitiivset infot kodanike kohta, on see seaduseväline jälitustegevus ja Eesti demokraatiale ohtlik (see võib ohtlik olla ka neile kodanikele, keda on jälitatud, mitte küll antud kaasuse puhul).
Peavoolumeedia vs alternatiivmeedia
Kuid siit taas probleem: Ilves saab oma sõnavõtuga esineda Eesti Televisioonis, kuid ta ei saa seda teha Tallinna Televisioonis: õukonnameedia ei laseks tema sõnavõttu läbi. Teisitimõtlemist ei ole seal olemas. Tallinna TV-s esitab oma arvamuse üksnes Priit Toobal, midagi ei küsita ei prokuratuurilt, politseilt ega Hannes Rummilt endalt. ETV-s saavad need kõik sõna, kõige pikemalt muidugi Toobal. Muide, kapo ei kommenteeri.
Nüüd tekib muidugi küsimus, miks Toobal ETV-s kõige pikemalt räägib? Aga see ongi tänapäeva ajakirjanduse stiil. Valitsusjuhti kardetakse, opositsioonile antakse roheline tee. Kui võrdleme ETV ja Tallinna TV uudiste rõhuasetust, siis leiame kaks täiesti erinevat stiili.
Euroala stabiliseerimisfondi osaluse arutelul andis ETV uudist kajastades sõna põhiliselt opositsionääridele: Simson ja Nestor põhjendasid oma seisukohti. Ansip ja Ligi üksnes vilksatasid teleekraanil.
Ent kui toimuvad analoogsed tähtsad arutelud Tallinna volikogus, siis TTV vahendab üksnes ja ainult linnapead. Kas tahame seda või mitte, aga lõpuks on ju ka Tallinnas olemas mingigi opositsioon! Väga osavalt lõikavad Tallinna TV uudistejuhid opositsiooni kogu loost hoopis välja. Andke Napoleonile Tallinna TV – ja kogu maailm ei teaks midagi sellest, et Napoleon on kaotanud Waterloo lahingu!
Nüüd on seal uus saatesari: „Meediapunkt“. Kolm tarka inimest kõnelevad sellest, et omanike käes olevad lehed ja rahvusringhääling on peavoolumeedia, nemad ise aga alternatiivmeedia. Aga lugupeetud alternatiivmeedikud, kus on siis saates need „peavoolumeedia“ esindajad, kes enda kaitseks midagi ütelda võivad? Eks kuulake siis teine pool ära, miks nad on siis nii küünilised ja esindavad Ansipi õukonda? Rahvas tahab ju teada.
Massimeediumiga manipuleerimine ei anna rahvale midagi teada. Iseseisva skeptilise mõtlemise saavutamiseks jäävad üle vaid üli- ja teisedki koolid. Me saame ülikoolist (mina EHIst) kuulda õhtumaise kirjavahetuse saladuse kultuurilugu. Varustatuna universitas´e teadmistega, ei ole kedagi, (eriti aga paari-kolme viimast põlvkonda) võimalik enam hernestele põlvitama panna.
