Priit Hõbemägi: Vali keda tahad, ikka saad Keskerakonna

 (162)
Priit Hõbemägi: Vali keda tahad, ikka saad Keskerakonna
Priit Hõbemägi

Milles on Tallinna linna valitsemise probleem? Mitte selles, et Edgar Savisaar ja Keskerakond on maksumaksjate rahaga ennast linna külge puugina kinni imenud, vaid selles vaikivas kokkulepluses, millega valitsevad erakonnad Eesti on ära jagatud. Kuidas sellest jagu saada?

Hoolimata erinevatest poliitilistest loosungitest, kehtib Eestis juba pikemat aega doktriin: Tallinn Keskerakonnale, muu Eesti (praegusele) koalitsioonile. Jätkub mõlemale äraelamiseks ja manuliste toitmiseks. (Aga sotsid käigu kuradile! – seda arvavad mõlemad pooled.)

Kriitikat Keskerakonna linnavalitsemise kohta teevad nii Reformierakond kui IRL. Jutuks hea küll, aga kus on teod? Või polegi käsivartes enam seda rammu, mis nooruses?

Üheks tõendiks nõrkuse kohta on need nimed, keda Reformierakond on võimalike linnapea kandidaatidena esile nihutanud. Vilja Savisaar-Toomast ja Valdo Randpere? Andke andeks, aga see ei ole tõsiselt võetav. Vilja Savisaare kandidatuur rääkis kõige madalamast ühisväärtusest, mida niimoodi taga aetakse, see on oma primitiivses kavaluses valija intelligentsust solvav.

Seotud lood:

IRLi kandidaat Erik Niiles Kross? Kogenud luuraja ja seikleja oskab kindla peale teha tipptasemel riskianalüüsi ja saab aru, et peale tasuta meediakajastuse pole tal midagi võita. Tema tegevus sarnaneb kõige enam Indrek Tarandi seiklusega Keskerakonna presidendikandidaadina. VIK ja Karli Lambot? Ei tunne.

Andres Anveltfifty-sixty, võiks öelda, aga sotsidest veidi hiljem. Mart Helme (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) on ehk isegi liiga väärikas härra eesootava tsirkuse jaoks. Muide, linnapea kandidaatide hulgas on kaks mõisahärrat – Mart Helme on Suure-Lähtru mõisa omanik ja Kross Kõue mõisa omanik.

Kokkuvõttes võib öelda, et linnapea kandidaatide hulgas on üks poliitiline üliraskekaallane, teised on aga kärbes-, sulg- ja isegi kirpkaallased.

Kuid isegi siis, kui olukord oleks võrdsem, on tulemus ette ära määratud Lasnamäe ja venekeelsete valijate häältega. Need on kinni makstud uue vene õigeusu kiriku, metropoliit Kirilli külaskäigu ja vene rahvusest uuspoliitikute osavate edutamistega. Oma edus ette kindel Savisaar elab praegu nagu või sees, avab üritusi ja lõikab lindikesi, käsi ümber järjekordse kauni daami piha.

Mis on valijate võimuses, et kardinaalselt muuta võimu tasakaalu Tallinna kohalikel valimistel, lüüa seisev vesi liikvele? Kui hääletada väikeste ja sõltumatute poolt, siis jääb nende osakaal volikogus ikka väga väikeseks. Kui hääletada Reformi või IRLi poolt, ei suuda ka see Keskerakonna matemaatilist ülekaalu lüüa.

Valimistevahelist tegemata tööd ei saa korvata ühe ülejooksiku kõlava nimega. Kui hääletada sotside poolt, siis on maksimaalne tulemus sotside uus koalitsioon Keskerakonnaga volikogus, millest polnud tulu varem ega tule ka nüüd. Ükskõik kelle poolt ka hääletada – ikka võidab Keskerakond.

Ühesõnaga, linnavolikogus jätkub seesama olukord, mis praegugi. Tee, mis tahad, aga mingit arengut pole antud seisus võimalik saavutada. Uskuda kõigi mainitud erakondade ühisesse koostöösse uues linnavolikogus on raske, sest miks pole nad sellega juba praegu peale hakanud?

Ka siis, kui valimisi boikoteerida, ei muutu midagi. Boikotiga tuleb kaasa väga vähe inimesi ja suuremate erakondade nö püsivalijaskond ei muuda eelistust nagunii.

Ei jäägi üle muud, kui käised üles käärida ja mõelda juba ülejärgmiste valimiste peale. Lüüa kaasa mõistlike inimeste loodud liikumistes või ise midagi algatada, et poliitilisele pildile jõuda. See on pikk tee, kuid kaotada pole ju midagi, n'est-ce pas?