Jüri Kukk: rahapuudus ja järjekorrad on vikatimehele abiks

 (12)
töötu surm
Vikatimehed Tallinna Raekoja platsilFoto: Andres Putting

Oma aastapäevakõnes pani president rõhku rahva tervisele kui lahendusele nii tööjõuturul kui ka eluea pikenemisel. Viimasel ajal on ka arstid hakanud inimesi üha enam üles kutsuma oma tervist hoidma ja seda pidevalt kontrollima. Ennekõike soovitatakse meestel end kontrollida eesnäärme- ja naistel rinna- ning emakakaelavähi suhtes.

Arstid väidavad, et just Eesti mehed ei kiirusta arstikabinettidesse astuma, sest ei pea iga valutava koha pärast tohtri juurde minekut mehelikuks. Tegelikult on põhjusi teisigi, ennekõike rahamure ja pikad järjekorrad eriarstide juurde.

Möödunud suvel tekkis mul jalale laik, milles perearst tundis ära seenhaiguse ja saatis mind erialaarsti juurde. Paraku selgus, et Viljandi haiglas oli järjekord kaks kuud, tervisekeskuses kuu aega ning kõige lühem oli see Maramaa erakliinikus, kõigest 12 päeva, kuid seal oli juba visiiditasu 15 eurot. Oma probleemi lahendasin perearsti soovitusel Travocorti salvi abiga, hinnaga veidi üle 7 euro.

Novembris käisin omakülamehe matustel. Kaks nädalat pärast muldasängitamist oli tal Tartusse südamearsti juurde aeg. Nagu näha, jõudis vikatimees ette.

Tavainimesel on suureks mureks ka tervishoiu suhteline kallidus. Kujutagem ette Karksi valla inimest, kes peab sõitma uuringutele Tartusse, sest Lõuna-Eesti elanike puhul tehakse palju uuringuid just seal. Kõigepealt peab haige jõudma vallakeskusesse, heal juhul saab ta ka otse maakonnakeskusesse Viljandisse ning edasi tuleb sõita ülikoolilinna. Kui arstiaeg on vara, tuleb Tartusse sõita varahommikul või koguni juba eelmisel päeval. Hilisema vastuvõtuaja puhul on probleem kojusaamisega.

Seotud lood:

Sõidukulud ja arstitasud võivad moodustada päris kenakese summa. Kui aga inimesel leitakse mingi viga, tuleb arsti juures käia korduvalt. Raske haiguse, näiteks vähi korral, võib suguvõsa juba arvestada suurte kuludega ning tuleb hakata kinnisvara müüma.

Hambaarstid kurdavad ka maainimeste hammaste kehva seisukorra üle. Ometigi pole kaasaja hambaarstitool enam piinapink nagu nõukogude ajal. Sealt hoiab inimesi eemal rahapuudus.

Tervise hoidmine on kahtlemata lihtsam kui mistahes ravi, kuid tänu okupatsiooniaegade füüsilistele töörügamistele, mida praegu teevad ära masinad ja automaatika, ning sellele järgnenud tervishoiu allutamisele ärireeglitele, on suurimaks mureks just tagajärgede likvideerimine. Meie vaesuse juures jääb aga ravi sageli olematuks.

Vanemad inimesed on juba vihjanud, et kui nad riigipensioni enam ei peaks saama, aga tervis ei luba enam töötada, siis ei kavatse nad laste ja lastelaste kaela jääda, vaid tervitavad vikatimehe mantlisahinat rõõmuga, kasvõi vabal tahtel elust loobudes.