Lugupeetud koolijuhtide avalik pöördumine vallandas minister Jevgeni Ossinonovski valimatu kriitika ja kõigi oponentide süüdistamise hariduse politiseerimises.

Konflikti põhjus on aga kirjas ja vastuses toodust palju sügavam: noorel haridusministril puudub lihtsalt teadmine sellest, mis on enne teda olnud ning kui keeruline ja aeganõudev on hariduses tulemuste saavutamine.

Kui sellele lisada vanemate erakonnaliikmete küünilised nõuanded lubada eestlastele üht ja venelastele teist ning selle eesmärgi saavutamiseks komplekteerida poliitikutest-ajakirjanikest koosnevaid ekspertnõukogusid, mida minister on süvenemata täitnud, siis pole vaja imestada.

Eesti keele kui võõrkeele õpe on toimunud kõigis venekeelsetes koolides alates Eesti okupeerimisest ning selle õpetamise "parendamisega" on alati poliitiliselt tegeletud, sh minister Gretškina ajal. Minister Ossinovski leiutab sotsiaaldemokraatikku jalgratast, kui arvab, et tema on esimesena sellele ideele tulnud.

Sõna-sõnalt on ta pidanud vajalikuks öelda, et tema eelkäijad : „... ei ole võimul olnud aastate jooksul suutnud kahjuks pakkuda ühtegi ideed kuidas tegelikult parandada vene emakeelega noorte eesti keele oskust...“. See on hoolimatult üleolev, ent isegi sellele vaatamata ei puuduta see põhiküsimust.

Põhiline on küsimus riigikeelsest eesti koolist gümnaasiumi tasemel nii nagu otsustati 1993. aastal peale taasiseseisvumist. Selle eesmärgi suunas liiguti samm-sammult 2011. aastani ja niisugusest koolist said esimesed lõpetajad küpsustunnitused eelmisel aastal. Ja kõik need noored said rahvusvaheliselt tunnustatud ja konkurentsivõimelise hariduse.

Jah, üleminek on võtnud aega ja ideaalist on asi veel kaugel, ent see on olnud tuhandete inimeste aastatepikkune töö kõigi Eesti elanike huvides. Tulemuslik töö, mida ei saa paljasõnaliselt eitada, veel vähem aga tühiseks kuulutada.

Ülemineku tulemuslikkusele on osundanud isegi ministeeriumi poliitkomisjon oma pressiteates. Minister Ossinovski on lubanud selle reformi tagasi pöörata, jättes õppekeele koolidirektorite otsustada. See tähendab, et riigikeel ei ole enam Eesti kodanike, vaid kooli direktorite asi.

Julgen oma kolleegile osundada, et vaatamata poliitilistele lahknevustele ilmavaates ei ole meil kombeks erinevaid, sh põhiseaduslikke valikuid ja tegusid valimatult halvustada. Samamoodi on hea teada, et ekspertideks nimetatakse meil inimesi, kes on selle nimetuse oma tööga ära teeninud, seda tunnustust ei saa jagada koos parteipiletiga.

Jaak Aaviksoo oli haridus- ja kultuuriminister 1995, haridusminister 1996, haridus- ja teadusminister 2011-2014 (IRL)