ETV noor reporter 1988. aasta Tammsaare pargi miitingust: algamas oli midagi enamat kui tavaline miiting

Praegu on meenutusi seoses 1988.aastal Tammsaare pargis toimunuga üsna lahe lugeda sellegi tõttu, et kõigil on mingi oma nägemus ja eks meenutused ongi sageli subjektiivsed. Ke see ikka tahaks oma rolli mälust üldse maha saada, teisalt jälle sooviks enda rolli nii mõnigi oluliselt suurema ja tähtsamana näidata.

Olin toona teles üsnagi roheline ja mäletan, et tuhin oli suur ja polnud vaja ollla mingi eriline hiromant taipamaks, et midagi läheb lahti, algamas on midagi enamat, kui lihtsalt mingi meeleavaldus. Olin kaasas varumehena, nö igaks juhuks ja suured ja laialt tuntud tegijad ees, kes ETV jaoks seda kajastama pidid. Paar juhuslikku intervjuud kohapealt ei läinud eetrisse mitte kunagi, tele toonane juhtkond oli mu suhteliselt headest kontaktidest välisilmas just uudistetegijaid silmas pidades teadlikud.

Ehkki küsiti ja päriti, kes, kellele ja kuhu ja mis asjus - päris ametlikuks ei juletud minna ja mine tea, millised instruktsioonid juhtidel parasjagu olid. Aga olid enam kui kindlasti.

Pargiski oli igasugust rahvast ja tundus küll nii, et enamusel kohaletulnuist hakkas kehtivast riigikorrast ja seda siin praktiseerivatest isikutest otseselt villand saama. Ühelt poolt rahva avalik ja südamest tulev äng, teisalt mingid hallid ja ilmetud, kuid kõikenägeva silmaga kujud, et näpuviibutusega aeg-ajalt kedagi enda juurde kutsusid, millestki sosistasid ja siis jälle otsekui lahustusid.

Mu töö väliskanalitele sai sest vaid hoogu juurde, "majas" - ETVs - valitses aga kahetine suhtumine. Ühelt poolt aidati kolleegide poolt uudiste edastamisele välisilma igati kaasa, see oli tol ajal ju oluliselt keerulisem - materjal läks käsipostiga otse laeva või lennukisse, vahel telliti ka otseliinid nn "releika" telemajast ja seegi oli poolametlik. Enamus teadis sellest, kuid sellest ei räägitud ja telemajast saadetul oli ilmselt võimalik ka silma peale hoida.

Neid, kel tuttavad maailmas laiali ja innuga teavat eesriide (ikka veel suhteliselt suletud), oli veel, lehtede juures oli noori ja terava silma andekaid ajakirjanikke veel ja paljudel juhtudel on see välja tulnud alles hiljem - ega vist jah, kõigest ei räägitud. Aga nad olid kõik olemas ja andsid oma parima ja ega seda niiväga vähe ei olnudki.

See periood on tegelikult Eesti ajaloos suhteliselt vähest kajastamist leidnud, enamuses on lugeda propagandistlikke seisukohavõtte ja toonasest desovjetiseerimise protsessist unistajad pidid lõpuks vähemalt selles osas pettuma. Aga ilma sinna parki ja mujalegi 1988.aastal kogunenud inimesteta võinuks kõik minna hoopis teisiti, ometi tundub see au neilt lihtinimestelt olevat kaaperdatud.