Ojuland sooritas Galojani tehes poliitilise harakiri

Praegust skandaali on väga raske millegi muuna kirjeldada kui Kristiina Ojulandi poliitilise harakirina – Jaapani samurai piinarikka moodusena enesetapu sooritamiseks. Kahjuks jääb tal aga seejuures puudu samurai aust.

Esmane küsimus on muidugi see, kas ta on ka päriselt süüdi? Siinjuures on vähe millegi üle arutada.

Ojuland tunnistab ka ise, et maksis 39 inimese liikmemaksud, kes siis ametlikult kõik hääletasid tema poolt - aga samas tunnistavad, et nemad ise e-hääletusest osa ei võtnud. Isegi siis, kui ta ei olnud häälte võltsimise organisaator, on ta minimaalselt kaassüüdlane ja võltsimistest teadlik.  

Muidugi kerkib kohe pärast seda üles loogiline küsimus: miks. Ojuland sai ju selle aasta juhatuse valimistel täitsa hea skoori - 779 häält ning viies tulemus - ja ka ilma nende 39 hääleta ta oleks ilusasti juhatusse pääsenud.

Samas jäi Ojuland 2009. aastal ainult paari puuduva hääle tõttu juhatusest välja. Nüüd otsustas ta ehk mitte riskida ning need puuduvad hääled ehk lihtsalt "organiseerida"?

Tegelikult on palju huvitavamad ja ka kõnekamad hoopis Ojulandi teised väljaütlemised:

1. Juhatuse valimise aega muudeti.

Tõde: juba veebruaris välja antud Reformikirja number sisaldas viimasel leheküljel kutset 25. maiks Tartusse.

2. Kuna juhatuse valimise aega muudeti, ei saanud ta kandideerida erakonna esimeheks.

Tõde: 28. märtsi Eesti Päevalehest võib aga lugeda, et tal selliseid plaanid puuduvad.  

3. Kalev Lillo sai e-hääletusega enamiku hääli.

Tõde: kõik kandidaadid said enamiku häältest e-hääletuse kaudu. Ojuland sai 88.5%-i oma häältest e-hääletuse kaudu, Lillo aga 93.8%-i ehk siis vahe on, aga küllaltki pisike.

4. Usun Meikarit!

Tõde: Ojulandi kommentaare Silver Meikari kohta varasemast ajast ei saa ka parima tahtmise korral tõlgendada nii, nagu ta oleks uskunud Silver Meikarit. Pealegi pidi üks ta nõunikest oma töökohast loobuma, sest toetas Meikarit.

5. Reformierakonna valimisüsteem on ülesse ehitatud manipulatsiooniks ning ta tahaks seda muuta.

Tõde: Ojulandi valimisprogrammis ei olnud sisevalimiste muutmisest sõnagi.

Katse teha Galojani
Seda nimekirja võiks veel jätkata. Kuid üldiselt üritab ta teha Galojani ehk lihtsast häälte vargusest välja imeda suuremahulist poliitilist skandaali. Galojanist rääkides pole ka mingi suurem saladus see, et just Ojuland oli tema patroon. Nüüd võib muidugi küsida – kumb on õpilane ja kumb on õpetaja? Kuigi paistab, et suurema skandaali väljaimemist ei juhtu, tuleb tõdeda, et Galojani plastikhuuled on jälgede segamises osas osavamad.

Ojulandi väide, et Reformierakond püüab tast lahti saada, on selleks lihtsalt liiga jabur, et keegi suudaks seda tõsiselt võtta. Eurosaadikut ei saa tagasi kutsuda ning KOV valimised on lähenemas. Uus poliitiline skandaal, mis seab kahtluse alla ka e-valimised, on kindlasti viimane asi, mida Reformierakond praegu vajab. Pealegi: tema väide, nagu Ansip kardaks teda, on lihtsalt imelik. Mees on ju öelnud, et ta enam peaministriks ega erakonna esimeheks ei kandideeri. Mis tal enam karta?

Mingit reaalsust omaksid sellised süüdistused siis, kui ta näitaks näpuga mõne suurte ambitsioonidega isiku suunas, kes siis üritaks teda kui oma tulevast konkurenti kõrvaldada. Seda spekuleeriti ka Silver Meikari skandaali puhkemisel. See kuri geenius, kes on suutnud jääda täiesti kardina taha, peaks suurepäraselt mõistma ka seda, et kui ta kavatseb kõik oma konkurendid sellisel viisil kõrvaldada, siis valitseb ta kahe aasta pärast uut rahvaliitu. Mis tõmbab tegelikult vee peale ka sellele teooriale.  

Teised teevad ju ka
Tema süüdistused, et häältega on ka teised manipuleerinud, kõlavad juba ühe hästisöönud vürstiriigi bojaari kuulsa lause "teised teevad ka" koopiana. Jätta muljet, nagu Taimi Samblik oleks mingi niiditõmbaja, on lihtsalt meditsiiniline konstruktsioon. Samblik lihtsalt niisama heast peast ja ilma igasuguse mõjutuseta loob 39 libakontot ning samuti lihtsalt heast peast hääletab nendega ainult ühe isiku poolt? Olid puu otsas kui pauk käis, aga maksid nende 39 liikme eest ise?

Mul hakkab õudne, kui mõtlen, et selline inimene oli meil välisminister ja hetkel eurosaadik. Tema väiteid on võimalik kümneminutilisel guugeldamisel ilma igasuguse kahtluseta ümber lükata. Kas see ongi hätta jäänud Eesti diplomaadi tase? Kui see on parim, mida ta suudab teha, kui kaalul on ta pea, siis ma tõesti ei tahaks teada, kuidas ta meie riigi "pea" turvalisuse eest on hoolitsenud.

Ojulandil oli tegelikult aega päris mitu päeva panna paika plaan ja mõelda, mis võivad olla ühe või teise tegevuse tagajärjed. Praeguste paljastuste järgi tundub, et täieliku eitamisega ei saaks ta ka parima tahtmise juures puhtalt välja tulla.

Igast köögitüdrukust võib saada minister
See tähendaks kiiret tagasiastumist juhatusest ja oma süü osalist tunnistamist (a`la läksin häälte kogumisega nats liiale) ja lootmist, et asi rahuneb maha ning ei visata parteist välja. Vahepeal hoida madalat joont ja paari aasta pärast tagasi pildile ujuda, oleks olnud parim võimalik lahendus, kui ta tahab poliitikas edasi tegutseda.

Ojuland sõdis erakonnast lahkumise vastu ainult seepärast, et ta ei taha loobuda oma positsioonist. Kuid erakonnaga tülli minnes kaotas ta selle nagunii. Minna tõsiselt tülli erakonnaga ning loota, et nad sind selle peale esimeheks valivad, on jabur.

Minu jaoks on ta aga kaotanud igasuguse usaldusväärsuse - ükskõik, kas ta tegeles häälte vargusega või mitte. Meetod, kuidas ta üritab ennast sellest skandaalist välja keerutada, näitab, et tal puudub igasugune kompetents olla poliitikas. Lenin ütles kunagi, et igast köögitüdrukust võib saada minister. Tundub, et Ojulandiga ongi nii läinud.