14.PÄEV. Kärt Kelder: tasuta süüa saab vanemate juures
Sattusin hiljuti lugema Eesti Üliõpilaslehte, kus oli naljarubriigis välja toodud 10 fakti, kuidas tudeng tasuta elada saaks. Ühena soovitustest oli kirjas tõik, et leia kõik sugulased Tartust üles ja käi nii tihti õhtusöökidel kui võimalik. Fakt oli küll naljaga pooleks, kuid selles peitus ka kübeke tõde. Mida vähem on raha, seda enam toetutakse perekonnale ja hoitakse ühtselt kokku. Ega perekond siis ilmaasjata muretse oma võsukese pärast. Usun, et ma pole ainuke, kelle vanavanemad pirukaid (vahel ka vägisi) kotti suruvad või ema kohati naljakate pakenditega toitu kaasa pakib. Vanemad üldjuhul ikka hoolivad ja ei taha, et lapse kõht koriseks, olenemata sissetuleku suurusest. Samas räägin enda vaatevinklist ja erand kinnitab reeglit.
Varajane hommik algas kausitäie pudruga, mida sõin kodutehtud moosiga (eelnevalt eelarvesse arvestatud). Kõrvale jõin tassi kohvi (90 senti). Pärast loengut naasin koju ning tühjendasin kiiresti kapis olnud ülejäänud pudruportsjoni, juues kõrvale klaasi piima ja pool tassitäit jogurtit (kõik eelnevalt eelarvesse sisse arvestatud).
Lõunat ei hakanud ma seekord valmistama, sest sain teada, et tahtmise korral saaksin tuttava autoga Tallinnasse. Kuna ma polnud kodu kaua aega väisanud, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Teele võtsin kaasa muffini ja enne koduukse sulgemist jõudsin ära süüa ka ühe võileiva (kõik eelnevalt eelarvesse arvestatud). Olin varem kontakteerunud ka sõbrannaga, kes pühapäeval Tartusse tagasi sõidab. Tavaliselt ei helista ma teistele, kui soovin saada Tallinnast Tartu või vastupidi. Hetkel, lootes eelarvet mitte lõhki ajada, hoidun rongide ja bussidega pikka vahemaad sõitmast.
Tallinna jõudsin õhtu poole ning Põhja-Eesti kliima võttis mind vastu tugeva rahehooga. Mitte just kõige meeldivam viis koju liikumiseks. Enne bussi peale siirdumist jõudsin läbi käia ka Balti jaama siseturult. Läksin nimme sinna, et võrrelda hindu Tartu turu omadega. Üllatuse osaliseks sain küll. Hakkliha on pealinnas paar krooni soodsam (36 krooni). Turul leidus samuti kanasüdameid ja -pugusid hea hinnaga (25 krooni), mida mul on plaanis lähitulevikus osta ja nendest süüa valmistada. (Sõbranna andis kunagi praetud kanasüdameid proovida ja minu meelest maitsesid päris hästi, liha nagu liha ikka).
Vanemate kodust leidsin külmkapist portsjoni makaronirooga. Kuna pole aineid ise ostnud, siis ei tea ma tüki täpselt hinda. Võin ainult oletada, kui palju ma ise toiduainetele selle roa valmistamisel oleksin kulutanud. Seetõttu ei lisa ma toidu hinda eelarvesse, kuid kirjutan välja umbkaudse summa. Makaronid, hakkliha ja tomatikaste koos maitseainete (sool, pipar) ja juustuga võis 1/8 kogu toidu kogusest maksta kusagil 5 — 10 krooni, võib-olla ka rohkem. Kõrvale jõin klaasi piima (1 kroon 80 senti).
Hilisõhtul oli mind kutsutud sünnipäevale. Liikusin sinna bussiga ning naasin tuttava autoga.
Kokku läks päevane kulutus koos bussipiletiga 9 krooni 90 senti (tunnistan, sõitsin korra riigi kulul jänest). Kui lisada kodus tarbitud toit, mille hinda ma konkreetselt ei teadnud, siis võib summaks lugeda 16 krooni 70 senti — 21 krooni 70 senti.
Kokku olen eksperimendi ajal kulutanud 375 krooni 85 senti (kui kodus söödud toitu mitte arvestada). Eksperimendi ülejäänud 17 päevaks on jäänud alles veel 624 krooni 15 senti.
Vaata ka teise eksperimendis osaleja, Heimar Lengi, katseid tuhande krooniga hakkama saada!
