ANALÜÜS | Sotsist minister Sikkut soovib Eestisse juurde luua uusi rämpstöökohtasid

 (407)
Riina Sikkut
Riina SikkutFoto: Tiit Blaat

Eestis on liiga palju rämpstöökohtasid, mis ei paku töötajatele ei head palka, ei eneseteostust ega töörõõmu. Tervise- ja tööminister Riina Sikkut tahab lisada olemasolevatele hädadele uue moehäda ehk tööliigi, kus ka palga suurus pole kindel, vaid kõigub tööandja suva järgi. Ise ta sellega ei nõustu, öeldes, et tema tegude eesmärk on kaitsta inimeste õiguseid.

Sotsiaalministeerium tahab hakata muutma töölepingu seadust, mille alusel töötab lõviosa Eesti töötajaid. Peamiseks murekohaks on ettepanek viia Eestis ühe võimalusena sisse miinimum-maksimum töötundidega tööleping.

Praeguse korra kohaselt töötab töötaja 40 tundi nädalas, kui ei ole kokku lepitud lühemas tööajas. Miinimum-maksimum töötundidega lepingu all mõeldakse töölepingut, kus töösuhte pooled on kokku leppinud töötundide arvu vahemiku, mille raames töötaja tööd teeb. Näiteks, töötaja töötab iga nädal 25-40 tundi.

Probleem on selles, et tööandja võtab sellise lepingu kohaselt omale kohustuse maksta vaid lepingus määratud miinimumtasu ehk antud näite puhul 25 tunni eest nädalas. Kui inimene töötab rohkem, siis ta ka teenib rohkem, aga see sõltub sellest, kas tööandja "tellib" temalt tööd või mitte.

Töötajatele on Sikkuti ettepanek silmatorkavalt halb, sest kui praegu teab töötaja ette, kui palju ta kuus palka saab, siis miinimum-maksimum töölepingu kohaselt ei tea ta seda kunagi täpselt.

Seotud lood:

Sotsiaalministeerium selgitas seda mõtet seadusemuudatuse väljatöötamiskavatsuses tööandjate huvidega. "On olukordi, kus tööandjal ei ole töö iseloomust tingitult igapäevaselt töötajale võimalik kindlat töötundide arvu tagada ning töötajat on vaja tööle rakendada vastavalt vajadusele," seisab dokumendis.

Selles pole tegelikult mitte midagi uut, et tööandjal pole kõigile töötajatele teatud ajal tööd pakkuda, vastupidi, see on väga tavaline. Enamasti lahendatakse see nii, et töötajad pannakse tegema vähem tähtsaid ülesandeid, näiteks hooldama seadmeid või koristama territooriumi. Risk on seega tööandjal, töötaja teab aga, et talle on tagatud töö ja palk.

Sikkuti ettepanek on seega lükata risk firmalt töötajale. Tööandja kutsub vajadusel töötaja tööle, teatades sellest ette vähemalt kolm kalendripäeva, kusjuures töötajal on kohustus töö lepingus kokku lepitud tundide piires vastu võtta. Kui praeguse korra kohaselt kaotab töö vähesuse korral rahaliselt firma, siis Sikkuti ettepaneku kohaselt kaotab rahaliselt töötaja.

Sotsiaalministeeriumi arvates sobib miinimum-maksimum tööleping inimestele, kes töötavad näiteks mitme koha peal. Tegelikult takistab tööle ilmumise kohustus mitme koha peal töötamist, sest kui inimene sõlmib kahe firmaga miinimum-maksimum lepingu, võivad mõlemad firmad inimest samal päeval tööle tahta.

Millised on siis selle uue lepingu mõju? Sotsiaalministeeriumi enda järeldus on jahmatav. "Miinimum-maksimum tundidega töölepinguga kaasnev ebakindlus tööpäevade osas muudab keerulisemaks töötamise sobitamise oma teiste kohustustega (nt teisel töökohal töötamine). Kuna muudatus mõjutab enam madalamat oskustaset eeldavaid töökohti, on sellise lepingu alusel töötades töötasud pigem madalad ning teadmatus täpse töötundide arvu kohta ei paku töötajale ka majanduslikku kindlustunnet. Vaid piiratud töötundide ulatuses töötamisega kaasneb ka oluline vaesusrisk."

Miks on vaja töölepingu vormi, mis jätab inimesed vaesusriski? Sotsiaalministeerium arvab, et miinimum-maksumum tööleping võimaldab saada tööd inimestel, kellel on sellega muidu raskuseid. Seda arvab sotsiaalministeerium ajal, kui tööhõive on Eestis väga kõrge, tööjõupuudus on suur ja isegi vähenenud töövõimega inimesed saavad üllatavalt hästi tööle.

Vähemalt lihttöö saamine on praegu enamvähem kõikjal Eestis üsna kerge. Miinimum-maksimum töölepinguga kaasnev oht on, et kõige nõrgemas positsioonis töötajad kaotavad oma kindla koormusega töökoha ja tööandja sunnib neile peale miinimum-maksimum töölepingu, mis võib vähendada nende sissetulekut ja muuta palga suuruse ebakindlaks.

Taksojuhi töö oli, on ja jääb viletsaks

Sotsiaalministeerium analüüsis samuti uute jagamismajanduse ettevõtete, nagu Taxify ja Wolt jaoks töötavate inimeste tööga seonduvat. Kõigepealt nentis sotsiaalministeerium, et need inimesed on üsna sinisilmsed.

Loe veel

"Tavapäraselt ei ole platvormi vahendusel töötegemist harrastav töötegija teadlik ega tunne ka piisavat huvi, kuidas tema õigus pensionile, ravikindlustusele ja töötuskindlustusele kujuneb ning kuidas võivad tema erinevad töömustrid mõjutada pensioniõigust, ravikindlustust või töötuskindlustust. Nii samuti ei saa töötegija sageli aru, et tema töö tegemisele ei pruugi rakenduda ka muud tööõigusest tulenevad sotsiaalsed tagatised, nagu töölepingu ülesütlemise kaitse või töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimine. Töötegija pahatihti eeldab, et tehes tööd seaduslikult lepingulises suhtes teisele isikule, on talle ühtlasi tagatud piisavad sotsiaalsed tagatised. Eeldustes pettumisega võivad töötegijale kaasneda olulised tagajärjed."

Mõni töötab jagamismajanduses põhitöö kõrvalt ja saab põhitöökohast sotsiaalsed tagatised. Mõne jaoks on jagamismajandus aga põhiline sissetulekuallikas. See tähendab aga, et reeglina pole neil haigekassa kindlustust, töötuskindlustust ja neile ei kogune pensionistaaži ega II pensionisamba makseid. Viimane tähendab, et kui see inimene pensionile läheb, hakkab ta saama vaid sandikopikaid.

Sotsiaalministeerium nentis, et jagamismajanduse ärimudel põhineb sellel, et makse ei maksta. "Arvestades kui palju potentsiaalselt on ühes päevas (kui palju sõite saab teha nt 8 tunni jooksul) või kuus võimalik klientidele teenust pakkuda, võib kokkuvõttes olla teenusepakkuja võimalus raha teenida üsna piiratud. Kuivõrd teenitavad summad ei ole suured, siis pärast teenitavast summast platvormi vahendustasu ning sotsiaalmaksu (33%), tulumaksu (20%) ja töötuskindlustusmakse (1,6% kindlustatu ja 0,8% tööandja osa, kokku 2,4%)11 maha arvestamist saab teenuse osutaja kätte väga väikse summa. Seega võib isikul väheneda motivatsioon platvormi vahendusel teenuse pakkumiseks ning platvormi ärimudel sellisel kujul enam ei toimiks."

Enamasti inimesed arvavad, et kui nad teevad tööd, siis sotsiaalsed garantiid, sealhulgas õigus pensionile, tuleb sellest. Tegelikult on sotsiaalsed garantiid seotud sotsiaalmaksu maksmisega. Kes seda ei maksa, peab läbi ajama hädapärase miinimumiga. Kogu elu sotsiaalmaksu maksmata Taxify'd või Wolti sõitnud inimene peab hakkama saama rahvapensioniga, mille suurus sel aastal on 189 eurot ehk alla poole keskmisest pensionist.

Kuna sõidujagajate peamised konkurendid taksojuhid on väljakujunenud tava kohaselt füüsilisest isikust ettevõtjad, siis on praeguseks väljakujunenud reaalsus, et taksojuhid ja sõidujagajad ei tööta töölepingu seaduse järgi. Sotsiaalministeerium ka ei soovi seda olukorda muuta.

Kuidas taksojuhid omale sotsiaalsed tagatised saavad, jääb ebaselgeks. Klientide odavad sõidud tulevad nii praegu kui edaspidi selle arvelt, et taksojuhtid ja sõidujagajad ei saa palgaga puhkust, töötuskindlustust ega ka vanaduses samasugust pensionit nagu teised.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare