Esiteks, ettepaneku järgi ei oleks tööaja vahemikus kokkuleppimine töötajale mitte kohustus, vaid valik. Kui töötaja soovib töötada igal nädalal kindla aja, ei saa riik ega tööandja praegu ega tulevikus teda millekski muuks sundida. Seega puudutab ettepanek väga väikest osa inimesi, kes soovivad sellisel moel töötada, mitte "lõviosa Eesti töötajaid".

Teiseks, Eestis on juba täna inimesi, kelle tööaeg pole kindlalt määratletud. Näiteks töötavad inimesi nii läbi töövahendusplatrvormi GoWorkABiti, toidukulleri Wolti ja paljudes cateringu-ettevõtetes. Küll aga ei kasuta nad selleks töölepingut, vaid teisi lepinguliike, näiteks käsunduslepingut või töövõtulepingut. Seetõttu jäävad nad ilma ka puhkusest, nad ei pruugi saada kaitset sotsiaakindlustussüsteemist, nende tööandjad ei vastuta nende töökeskkonna eest. Näiteks - ühele sellisel moel töötava inimesega juhtus hiljuti tööl õnnetus ning ta kaotas nägemise. Käsunduslepinguga töötades on see tema enda vastutus ja tööandja ei pruugi talle kahju hüvitada. Töölepinguga töötades vastutab tööandja töökeskkonna ohutuse eest. Seega - ettepaneku eesmärk pole luua rämpstöökohti juurde, vaid laiendada töölepinguga kaasnevaid õiguseid inimestele, kes on sellisel moel töötavad.

Muidugi ei asuks kõik jagamismajanduses töötajad muudatuse tõttu töötama töölepingu alusel, sest töölepingu sõlmimist takistavad ka teised tegurid – näiteks erisused maksureeglites. Siiski oleks positiivne, kui kasvõi mõni täna käsunduslepingu või töövõtulepingu alusel töötaja kasutaks hoopis töölepingut ja tema õigused saaksid parema kaitse.

Kolmandaks, tegu on esmase ettepanekuga, millele ootab Sotsiaalministeerium kõikide asjast huvitatute tagasisidet. Otsustame, kas ja millisel moel ettepanekuga edasi minna pärast tagasiside saamist. Kui sotsiaalpartnerid ettepanekut ei toeta ja kui eksperdid peavad selle mõju negatiivseks, võtame tagasisidet arvesse ja jätame ettepaneku sellisel kujul esitamata.