Võidusamba hukutas hoolimatus ja rehepaplus!
Olgu hakatuseks kohe öeldud, et võidusamba hukk ei ole veel sugugi kindel, ehkki Urmo Soonvald juba kirjutas, et “Võidusamba hukutas säästlikkus”. Hukutas või ei hukutanud, aga liig madal hind see nüüd kindlasti polnud, mis hukutas. Hind oli pigem vastupidi, arulagedalt soolane.
Pannes igaühe, kes ehitusest vähegi taipab, juurdlema, kas kogu raha läks ikka sambasse või mitte.
Hind oli nii soolane, et masu saabudes tulnuks tegelikult pidurit tõmmata, aga kus sa enam saad, kui raha sama hästi kui jagatud!
Võidusamba hukk on mitmetasemeline. Ehitustehniline hukk algab materjalivalikust, teostajast ja valgustusest. Teame, et materjaliks valiti valgustatud klaas ja teostajaks tšehhide Sans Souci pelgalt selle tõttu, et võidusamba sihtasutuse juht saaks oma pereäridele valgustustellimused nii Monaco paadišõu kui ka samba enda valgustamiseks.
Samba autorid soovisid luua väljapaistvat ja trendikat teost, omamata oma nooruse tõttu piisavat kogemust ajahamba osas. Me vanemad olijad oleme paraku juba näinud nii trendikaid klaasplokist ehitisi kui ka nende vastupidamatust ajas. Nii füüsilist kui ka moraalset vastupidamatust. Kas te oma lähedaste mälestamiseks midagi peale pae, graniidi või marmori asetaksite? Vahest ehk ainult mõne metalli? Mille poolest see Vabadussõda siis vähem mäletamist väärt on?
Klaas ehk veel kuidagi püsib, aga tihendid, liistud, juhtmestik jms väsivad sama kiirelt kui Kaitseministeeriumi jaks sammast putitada, ajakohastada ja selgitusi jagada.
Samba moraalne hukk algas aga hoolimatusest. Noored autorid andsid oma parima, aga tellija kontseptsioon oli pehmelt öeldes ebamäärane ja rist samba tipus liiga julge ja liiga mitmeti tõlgendatav. Ega me Malta rüütlid ole!
Võidusamba sihtasutuse juht korjas annetusi jutuga, et need annetused lähevad Vabadussõja kangelaste mälestamiseks. Põgus süvenemine aga näitas, et annetajatele aetakse udu. Sammast ei tellitud mitte Vabadussõja kangelastele (ehk kellele), vaid Vabadussõja võidule (ehk millele).
Lootsin, et need Vabadussõjast osavõtnud, kes ei läinud kaasa Pätsi reeturliku režiimiiga, tõstetakse ometigi kord au sisse. See lootus paraku kadus. Sellest ajast peale, kui Päts “vaikiva ajastu” kehtestas, ei huvita need mehed, kes Eestile vabaduse välja võitlesid, enam kedagi.
On mõneti sümboolne, et “vaikiv ajastu” kestab. Sambapüstitajate poolt palgatud suuvoodrite toel.
Järgnevalt sõidetigi üleolevalt üle rahva vastuseisust. Umbes pooled olid poolt, aga umbes pooled olid ka vastu! Ja siin pole tegu USA presidendivalimistega, et olgu pealegi pooled vastu, aga valitud peab saama. Võidusamba püstitamist ei nõua ükski seadus.
Selle sambaga on asi ühel pool ja ükskord tuleb ikkagi uus rajada. Kui see kunagi juhtuma hakkab, siis toetan Urmo Soonvaldi mõtet, et kui see sammas juba peab tulema, siis tulgu pigem kallim, aga kvaliteetsem. Lisaksin veel ühe tingimuse: tulgu või kallim, aga tulgu Eestis, Eesti ettevõtjate poolt ja Eesti maapõuest tulnud materjalist tehtuna.
Tšehhi ettevõtjatel ei ole Eestis paraku mingit patriootlikku ega sotsiaalset nägu. Neile on eestlaste poolt kibedalt väljaöeldu nagu hane selga vesi. Eesti tegijad saaksid aga vastavalt tulemusele nii uhkust kui vajadusel ka häbi tunda.
